Surmtõsine naistelugu

«Sõpruses ja surmas» Foto: Kirjastus Varrak

Angela Hofberg «Sõpruses ja surmas»
Varrak, 168 lk.

Paadunud pooldajana tahaks pahuralt vibutada näppu eesti tindiinimeste suunas: vähe, vähe, kodanikud, on meil algupäraseid naistekaid! Miks kirjutate roppusi ja soigumisi, kui võiksite seada endale keerulisemaid sihte? Naistekas pole teile mingi väljakutse, see on kõva proovikivi. Võite küll arvata, et mis ta on, vaatad paar Rosamunde Pilcherit, kirjutad enamvähem maha, asendad Hannelored Kätside, Horstid Kuitsidega ja valmis. Tutkit.

No juba läks jutt nii kraavi kui veel annab. Eks see olnud aetud väljendamaks lusti, kui käsitletav köide avati ja jättis mulje, et kas tõesti ongi. Kõik justkui hakkas klappima – kurva sündmuse üle elanud naisterahvas ja kohe sõbranna ka mängus. Päris hea algus korralikule naistekale.

Eriti kui üks, see jutustajategelanna, on niiöelda korralik, puhta põllekesega. Sõbranna jällegi võõrapärase nimega Regina – mis muide kuningannat tähendab – ja, nagu peab, südame poolest hea, pea poolest udus ja seetõttu kipub pahelist muljet jätma.

Toimetavad siis. Klatšivad, arutavad muidu asju ja elavad elu. Natuke võtab aega, et mõistatada, mis ajal tegevus käib ja ega päriselt aru saagi, millal täpselt see tänapäev on. Justnagu praegu või vähemalt lähiminevikus. Siis mõistatad kõiges jõust, millal kangelannad sündinud on... umbes 1957, tundub. Mis teeb natuke asja segaseks. Natuke umbusklikuks ka.

Et kus siis mehed on. Naistekas peavad olema mehed. Enamik neist peab olema lollid ja pahad, mõni kohe väga paha. Siis peab tulema prints päästma. Dialoogi peab ka kõvasti olema.

Issand, kui tark mõni mees enda arust on.

Sellega on siin na kehvapoolne. Esimene pool raamatust ongi ühe naisterahva lugu, keda sünnist saati ikka päris kõva õnnetus tabanud. Mida küll tänapäeval vist õnnetuseks ei peetakski. Kasvavad sõbrantsiga koos, siis lähevad elud kummalgi oma rada. Üks üritab kogu aeg teisele mõistust pähe panna... aga ei õpi need kunstinimesed, ei õpi. Ümber kulgeb elu. Korterite vahetus, meheleminek, aiatööd, kaupade otsimine, sihuke olme.

See on esimene pool. Teine pool käsitleb vähekäsitletud teemat. Naiste alkoholismi. Muidu on kõik raamatud täis tinapanekut... isegi kõige vagamast käib vähemalt armulauavein läbi. Naiste joomast kirjutatakse vähe. Kuigi väidetavasti olevat see küll harvem, see-eest aga hullem. Käib ju vana ütlemine: kui mees joob, põleb pool maja, naine joob, terve maja.

Vaat ongi peaaegu ümber jutustatud, tahtmata küll kuidagi keerata. Sest see raamat on võluv. Pole ta olmekas, pole ta naistekas. Halvasti, kirjandi tasemel kirjutatud ka, teate ju, et ei tohi sõna korrata enne kolme rida, muud jama. Lisaks surmtõsine, olematu dialoogiga.

Ikkagi võluv. Loed ja see surmtõsidus ajab naeru peale. Lootusetult kehv stiil. Üsna lamedad teemad. Ettearvatavus. Vastukäivused. Kistud dialoog. Kõik, mida olla ei tohiks. Ometi loed. Kahtlustades, et see on meelega tehtud. Halb raamat, mis ometi on vägagi hea. Loe või veel kord.