Eelmisel esmaspäeval algas Tartus juba kümnes armastusfilmide festival Tartuff. Postimehe lugejatele vahendavad muljeid festivalist ja filmidest filmiblogijad Liina Laugesaar ja Kristel Zimmer.
Tartuffi viies päev: kas rindu tohib katsuda?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tuba» 2015 Kanada, Iirimaa, USA
Rež: Lenny Abrahamson, osades Brie Larson, Jacob Tremblay, Sean Bridges
Linastus 05.08.16
/nginx/o/2016/08/08/5701703t1h9a7c.jpg)
Liina: Lisaks peategelastele on selles filmis oluline roll täita ka keskkonnal. Filmi esimeses pooles on selleks kinnine ruum – tuba, teises lai ja avar ümbrus.
Väike tuba, kahele inimesele aga kogu maailm, vahetub lõputu ilmaruumi vastu, mis Jackile tundub algul isegi ahistavam kui esimene. Tuba on viis aastat, alates tema sünnist, olnud kõik, millest ta teab; koht, kus ta tunneb igat nurka. Lapsele, kes ei taju ega tea reaalset olukorda, on tuba turvaline – selles on lihtsalt tema ja ema.
Esimene ruum, milles ta pärast toast põgenemist silmad avab, on kõle valge külma valgusega täidetud suurte akendega palat – täielik vastand klaustrofoobilisele kuid tuttavale toale. Hoolimata esialgsest ehmatusest ja kohmakatest sammudest uues keskkonnas, kohaneb laps kiiresti ning tasapisi hakkab ta avastama maailma, mille olemasolust tal viis aastat aimugu ei olnud.
Joy jaoks on kohanemine keerulisem. Poiss õpib järjest midagi uut, naisele tuletatakse aga pidevalt meelde aastaid, mis tal elamata jäid. Tema kanda on koorem, mida hoolimata tagasipöördumisest tuttavasse turvalisse keskkonda tal maha jätta ei õnnestu. Avarus ja vabadus annab ruumi ka mõtetele, mille ligi hiilimist ta varem enda ja oma lapse nimel vältima pidi. Toas elades, olgugi et teades ja tundes väljaspool laiuvat maailma, tuli tal see unustada. Ehk oli Jackile räägitud muinasjutt toakesksest maailmast vajalik pigem talle endale?
Lõpuks osutub päästvaks teguriks ema ja lapse vaheline side, mis kahte keskkonda omavahel ühendab. Tänu poisile suudab Joygi ukse oma selja taga sulgeda ning pöörduda tagasi sellesse maailma, mis veel veidike aega tagasi tema eest lukus oli.
Kristel: «Tuba» on minu arvates üks selleaastase programmi parimaid linateoseid. See mässib salakavalate võtetega vaataja täiesti enda rüppe.
Filmi ülesehitus on nagu lehter - alguses on hirmus kitsas, ning klaustrofoobiline, järgneb murdepunkt, kus toimub üleminek järk-järgulisele avanemisele. Ehk oleks saanud esimest osa isegi veel intensiivsemaks muuta. Näiteks tekitati «Emmes» (2014) piiratuse efekti ekraanisuhtega 1:1, võib-olla oleks selline võte «Toa» puhul samuti toiminud.
Loogika kiuste mahtus ühe tillukesse tuppa kogu maailm. Jack, terve elu Toas elanud poiss, uskus seda ise nii väga, et mul vaatajana hakkasid igasugused asjad peas sassi minema, näiteks tekkis tunne, et see Tuba ongi imehea koht, kus elada. Aga siis tuli mängu ema. Noor naine, kes oli väikeses urkas oma elu viimased seitse aastat elanud, kannatanud ja väärkohtlemist talunud. Karjuv ebaõiglus. Ja sea nad elasid - meeleheitel ema ja tema ainus päiksekiir, poeg Jack, kes tundis hoopis vastupidist.
Pärast väga emotsionaalset, ilmselt filmi kõige pingelisemat osa, Jack põgenemist, hakkas kõik vaikselt avanema. Kaadrid olid heledad, rahulikud, kogu tempo aeglustus. Tasapisi hakkas pärismaailm aga oma teradega torkima - pereprobleemid, küüniline meedia. Võta sa siis näpust, kas on etem elada täielikult kellestki sõltudes, aga samas olles maailmast eraldatud või, sõltudes vaid endast, keset mitmekesist ettearvamatut maailma. Ega tegelikult ei tasu äärmuseid valikuteks pidada, igaüks peab tasapisi ma koha leidma -võttes ja andes.
«Don Juan» 2015 Rootsi, Soome
Rež: Jerzy Sladkowski
Linastus 05.08.16
/nginx/o/2016/08/08/5701707t1h2f7e.jpg)
Liina: Mis juhtuks, kui inimestel lastaks jääda iseendaks? Pooldokumentaali peategelase, 22-aastase autistliku Olegi ema, sellele küsimusele ilmselt vastust leida ei soovi. Ta on võtnud nõuks proovida kõiksugu viise, et teha oma pojast meest, kes vastaks tema ettekujutustele. Ema võimukas suhtumine ja liigne pealetükkivus tundub aga andvat hoopis vastupidist tulemust - Olegi minapilt paistab vastu kõverpeeglist ning lisaks muudele probleemidele takistab tema hirm iseenda ees elamast tavalist elu. Ema tembeldab teda pidevalt haigeks, kuigi tundub, et kui noormehel lastaks lihtsalt olla, ilma silte külge toppimata, oleks tal märksa kergem siin maailmas hakkama saada.
Teatristuudio, kuhu ema Olegi käekõrval kohale vinnab, osutub aga, erinevalt muudest mehe enesekindluse tõstmise tarbeks ettevõetud aktsioonidest positiivseks kogemuseks. Seal kohtab Oleg Taniat, kes suudab näha siltide taha ning aitab ka Olegil talle pealesurutud arusaamu maha raputada.
Film tõstatab küsimusi seoses vaimse tervise probleemidega ning pöörab tähelepanu indiviidi, teda ümbritsevate inimeste ja ühiskonna poolsete ootuste vahelistele seostele. Mis on see, mida meilt oodatakse ning mida soovime ise? Kui palju mõjutab meie minapilti teiste inimeste ettekujutus meist ning kuidas ja kui palju on võimalik kõige selle juures iseendaks jääda?
Kristel: Räägitakse, et kõige fiktiivsem fiktsioon on tõsielu - dokumentaalfilmid on selle väite vettpidavateks tõestusteks. «Don Juan» tunduski olevat kui mängufilm, eriti lõpu poole. Ehk mängis rolli see, et mõnedeks osalisteks olid näiteringi neiud-noormehed. Huvitav, kuidas linateos laveeris päriselu ja ettekirjutatu piirimail.
Dokumentaalfilm käsitleb paljusid erinevaid armastuse puudumise ja olemasolu vorme. Üldjoontes aga on kõik need vormid vaevavad ja koormavad. Kõige raskem nendest oli ema-poja-vaheline suhe - neil polnud põhimõtteliselt mitte kedagi peale teineteise, ent ema, Maria jõud oli käitumishäiretega poja kantseldamisest otsakorral, mistõttu oli ta alatasa murdumise äärel. Ometi soovis ta oma pojale parimat.
Vastupidine suhe oli Olegi emal enda emaga. Kujutlematu, millist pinget Maria taluma pidi, kui ühest otsast imes ta energiat poeg teisest temaeend ema, samas kui mõlemad võiksid hoopis toetada ja tekitada vastupidise reaktsiooni… Aga eks igaühel ole oma põhjused ja tagamaad, miski ei ole niisama, seega oleks silmakirjalik kellelegi tema iseendaks olemist ette heita.
Kolmas naine Olegi elus oli Tanja, tüdruk näitetrupist. Ei olnud temalgi kerge, nagu juba arvata võib. Vaatamata pingutustele Olegile läheneda, oli noormees oma hirmude tõttu lõksus. Kartus neiule haiget teha, nii füüsilises kui ka mentaalses mõttes, keelas tal oma tundeid avaldamast. Nende noorte lugu jäi aga veel poolikuks - filmi lõpus tekkiski huvi teise osa järel.
Vaatamata nendele keerulistele suhetele oli dokis palju huumorit ja naerukohti. Kõige suurem naerupahvakas kostus vist siis, kui Olegile seletati, et «naiste rindu peabki katsuma, milleks nad muidu seal on.» Noormees kahtles ja arvas, et selle eest läheb vangi. «See on ainult Ameerikas, Venemaal võib kõike teha,» sai ta vastuseks. Üldiselt oligi Olegi kainus ja ausus, mis naeratuse suule tõi.