Eelmisel esmaspäeval algas Tartus juba kümnes armastusfilmide festival Tartuff. Postimehe lugejatele vahendavad muljeid festivalist ja filmidest filmiblogijad Liina Laugesaar ja Kristel Zimmer.
Tartuffi viimane päev: jubedad putukad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liina: Selleaastase tARTuFFi viimasel päeval oli huvilistel võimalik läbi astuda raekoja platsis toimunud bazaarilt, mõelda kaasa vestlusringile «Maailma mõõtmine: oma ja võõras, armas ja sõber», külastada planetaariumietendust «Lugusid Veenuselt ja Marsilt» ning loomulikult – nautida filme. Erinevalt eelviimasest päevast oli ilmataat armuline ning festival sai selleks korraks toreda ja rahvarohke punkti.
«Putukad» 2016 Taani, Holland, Prantsusmaa
Rež: Andreas Johnsen
Linastus 06.08.16
/nginx/o/2016/08/08/5701823t1h35d9.jpg)
Liina: Ma kardan putukaid. Jubedamaid eksemplare (sel teemal ma pikemalt ei peatu) nähes on kolm võimalust: ma kas hakkan röökima, jooksen minema või äärmisel juhul lõpetab kuuejalgne lapikuna esimese ettejuhtuva asja all.
Sellest tulenevalt polnud ma päris kindel, kuidas antud film mulle mõjub. Aga hästi mõjus. Hoolimata jubedatest tegelastest (ma ei pea silmas Nordic Food Labi noormehi) tekitas antud teema huvi. Toidust räägiti kirglikult ja teadlikult. Toit ei pea olema lihtsalt järgmine kõhutäis - süüa tuleks nii, et tervis ja planeet ei kannataks. Ka see tehakse selgeks, et putukate söömine maailma päästa saa, vaid tarvis oleks muuta kogu toidusüsteemi.
Ometigi on putukate näol tegemist hea alternatiivse valguallika, tervisliku toidu ning miks mitte – uue trendiga. Termiidikuninganna mangoga või siidiussi spagetid peaksid gurmaanides huvi tekitama küll. Need, kellel filmi peale suu vett jooksma hakkas, said pärast seansi lõppu ka ise proovida, mis maitse neil elukatel siis ikkagi on. Degusteerimiseks välja pandud tõugud, kilgid ja ritsikad kadusid laudadelt kiiresti.
Sõbra pealekäimisel unustasin ka mina hetkeks oma putukahirmu ning sõin ära ühe tõugu. Maitsel polnud isegi viga, kuid tundes, et järgmiseks aastaks on nüüd eneseületustega korras, läksin ma poodi ja ostsin kartulit. Putukasööjat minust suure tõenäosusega ei saa, ent film oli vahva ja pani tõesti mõtlema, kuidas siis ikkagi oleks võimalik maailma päästa, üks suutäis korraga.
«Armastus ja sõprus» Iirimaa, Holland, Prantsusmaa 2016
Režissöör Whit Stillman, osades Kate Beckinsale, Chloë Sevigny, Xavier Samuel, Tom Bennett, Jenn Murray jt.
Linastus 6.08.16
/nginx/o/2016/08/08/5701825t1h7181.jpg)
Kristel: Tartuffi lõpetas kammerlik suhtedraama «Armastus ja sõprus». Minus see erilist elevust ei tekitanud, ent pubilku seast lipsas kõrvu,et «vot see on lõpuks õige armastusfilm». Ei saa öelda, et ma vastu oleks - «Armastus ja sõprus» oligi üks romantiline, draamaderohke, humoorikas ja traditsiooniline lembefilm.
Mida see linateos annab? Muidugi toreda ekraniseeringu J. Austeni loost, lisaks, filmitegijad ise kindlasti nautisid ja näitlejad etendasid oma rolle tunnustust väärt pühendumusega. See kõik on vahva, ent mitteammendav. Puudu jäi ambitsioonikusest, uudsusest, kunstilisest üldistusest - aga seda kõike ei peakski ilmselt kammerlikult kostüümidraamalt ootama. Tema väärtus peitub pigem hillitsetud huumoris, detailses algteksti taaselustamises ning inimsuhete lahkamises peene sõna ja teoga. Otsekui loeks raamatut, aga näed - film siiski.