Onu Björk on surnud

Karista ja lase surra Foto: Varrak

Mats Olsson «Karista ja lase surra»
Rootsi keelest Kadri Papp
Varrak, 448 lk.

On muidugi puhas oletus, kas keegi veel mäletab onu Björki. Tema oli Väiketuru – rootsi keeli Lillköping – konstaabel ja, kui Karl Lilleleht – rootsi keeli Kalle Blomkvist – oli talle kuritöötajad, kes eelistasid kuritöötada varjunimede all Kahvatu ja Ebameeldiv, ette ajanud, võttis onu Björk mõõga välja ja arreteeris kuritöötajad ära. Kõmmdi.

See oli siis, ammusel aal, kui Rootsi oli veel Rootsi. Kui rootsi mees tuli hommikul oma õue, jättis loodusele tema igioma, kehitas pükse ja keeras uuesti magama, kui tuju juhtus selline olema.

Mõtlemata hetkekski, kas tema teguviisid ehk sotse ja pagulasi ei solva.

See Rootsi on säilinud Vilhelm Mobergi raamatutes. Hjalmar Söderbergi omades ka.

Rootsi on surnud, rootslane on haige inimene.

Selles läbini haiges ilmas sinane krimka aset leiabki.

Möllab mööda Rootsit ja vahepeal Taanis ja vahepeal New Yorkis kah täiesti segane tüüp, kelle ettekujutus armastavast naisterahvast on talle peksa anda. Omad riistad kaasas.

Saab siis sellele tüübile poolkogemata jälile üks meie kollektiivi tegelastest ehk ajakirjanik, ajab jälgi, leiab midagi, mida teada ei tahaks.

Aga võmmi ei lähe oma jutuga.

Onu Björk on ju surnud. Mõõkadest loobus Rootsi politsei vist 1965?

Sest ajakirjanik on ise kah. Haige inimene. Viimane 150 lehekülge raamatust lähebki vihastamise peale: no, põrgut, mõrtsuk on jooksus, tapab inimesi ja sina ei julge võmmi minna, omaks võtta, et sulle kah meeldib naistele laksu anda? Elud on mängus, kõik unustatakse, pole midagi igavamat kui eilne leheräbal. Mine, anna ahv üles.

Läheb ka ja saab telefoniraamatuga vastu pead. Naised on julmad.

Ega oleks ilus kõike ära jutustada. Sest muidu on raamat rubriigist: hea rootsi kirjandus. Hästi kirjutatud, väga hästi tõlgitud, kordagi silm kinni ei jäänud, et nii see väljend küll ei kõla.

Libistades silma üle neist pervojuttudest, siin on magusat igatsust vana ajakirjanduse järele. Aega, kui toimetused haisesid tubakast ja peediveinist – siin küll ihaletakse aega, kui jooksupoiss õlle järele saadeti. Kui see kõik veel midagi tähendas, kui ei olnud mõte klikikogumises kasvõi avaliku valega. Niuts. Niuts. Ma olen selles kasvanud.

Siin on toredat söömajuttu. Telefoniraamatuga tunnistajaid peksev kanapolitseinik meelitatakse kontorist välja lubadusega, et saab sealiha sibulatega. Tähelepanuväärne näpunäide, kuis õigesti grillida tuleb – ma pole siiamaani selle peale tulnud. Ilusaid nukraid kirjeldusi Rootsist, mis kunagi oli. Isegi paha mõrtsuk on läbi kirjutatud nii, et tunne või kaasa või muidu haletse. Väärakas... aga ikkagi inimene. Avalikkuse ees üldse mitte paha mees, ehkki kapp kubiseb luukeredest.

Ehk siis, püüdes lühike olla, vägagi hea raamat ja selle peale pandud raha ei ole maha visatud.

Kuigi onu Björk on surnud.