Kultuuri mõte. Mr Beani fenomen

Hendrik Kaljujärv.

FOTO: Repro

Mulle meeldivad kunstimuuseumis 19. sajandi lõpu pruunid maalid. Seal on näiteks üks pilt, mille peal mõned mehed seisavad kirjutuslaua ümber ja mängivad kaarte. Kui Kumu avati, töötasin ma meeskonnas, kes pilte seinale pani, ja selle tööga tekkis mul eriline side. Ma panin ta seinale ära, kuid jäin siis vaatama. Ma vaatasin ja vaatasin ja vaatasin. Ma olen ise käeliselt saamatu, ma ei oska joonistada, voolida ega lõigata, kuid see taies oli lihtsalt nii hästi maalitud. See tehnika oli imeline.

Samamoodi jäin ma pärast ülespanemist vaatama viiendal korrusel Laurentsiuse hiigelpikka maali, mis oli täis igasugust kola ja soga. Tohutu võimas kollaaž, mille üksikud osad hakkasid elama samamoodi nagu see kriminaalselt vana pilt. Nad tekitasid erinevaid mõtteid, aga tuum oli täpselt sama, ning nii tunnen ma ka teatris.

Kui sa oled ühe küünla ja näitlejateatri austaja ning saad sealt südamliku emotsionaalse kogemuse, siis nüüdisaegsetes etenduskunstides võid saada samasuguse kogemuse. Koht, mida ta puudutab, on sama, mis sellest, et väline vorm võib olla erinev. Ma ei ole kindel, kuidas seda kohta nimetada. Sellest nagu ei räägita. Ülevus võib-olla kellelegi?

Mõned aastad tagasi rääkisin sedasama ühele maalikunstnikule. Ta oli käinud Veneetsia biennaalil ja sattunud muuseumi, kus olid vanad maalid ja uued sirgeldused. Vanad maalid jätsid ta täiesti külmaks. Milleks need tehtud on? Mis teda seal paeluma peaks? Ma arvan, et kuna ta ise oli tehniliselt juba nii tugev ja oskas väliselt samamoodi maalida, ei piisanud talle sellest, et miski oli lihtsalt tehniliselt hästi tehtud. Peab olema kolmas või neljas aspekt.

Eestis on olukord uute etenduskunstidega üha parem. Tehniliselt on lavastused järjest paremad, pilt on üha professionaalsem. Tänu sellele saab niisuguseid etenduskunste eraldi distsipliiniks nimetada ning kolmandat või neljandat aspekti nõudma hakata. Teatud professionaalne tase on garanteeritud, kui vaatama lähed eestlaste tehtud etenduskunsti teost. Säärane professionaalsus ei ole mõõdetav tehniliste oskustega, näiteks sellega, kas tantsija oskab tantsida. Ta oskab niikuinii, nüüd on küsimus selles, mida ta lisaks tantsimisele oskab. On tekkinud kontekst. On tekkinud etenduskunstid.

Mis defineerib etenduskunsti? Minu arvates on üheks aspektiks miski, mida võiks nimetada Mr Beani fenomeniks. Kas mäletate, kuidas «Mr Beani» teleseriaal algab? Tänavale ilmub valguslaik, Mr Bean kukub plöraki maha, tõuseb üles, jalutab minema, kirikukellad ja koorilaul saadavad teda. See on fundamentaalne algus selleks, et Mr Beani mõista. Kui Mr Bean hakkaks üles ehitama karakterijoonist, looma tegelase «ajalugu», siis see ei toimiks, temasugune mees ei tohiks olla ühiskonna liige: ta ei saa endaga hakkama, ta peaks olema hullumajas. Aga kuna ta tekib valguslaiku ilma mingi taustsüsteemita, siis peame teda aktsepteerima lihtsalt sellisena, nagu ta on. Alles siis saame tema üle naerma hakata.

Etenduskunstides on samamoodi: kui tegelased tulevad lavale, ei teki küsimust, kes nad on. Kood on selline, et sa saad aru: ei pea vaatama karakteri psühholoogilist arengut, vaid hakkad teda kohe karakterina nägema ja vajaduse korral lood ise tegelasele mingi tausta.

Laval olemine ongi etenduskunsti kõige tundlikum lüli. Ma ei ole koolitatud näitleja. Teised etenduskunstnikud üldiselt samuti ei ole. Mõnes mõttes: jumal tänatud. Aga midagi ei ole teha, koolitatud näitlejad saavad laval tehniliselt palju paremini hakkama kui koolitamata inimesed. Sinu päästerõngas on see, et pead väga täpselt teadma, millistel alustel sa üldse lavale lähed. Miks sa seda teed. Sa võtad vastutuse ja mitte ainult selle kitsa lõigu eest, kui sa ise lavale astud, vaid terve teose eest. Ma tunnen ennast laval esialgu alati väga ebamugavalt, kuid sel hetkel, mil kontekst juba tekib, see tunne kaob ja tekib autentsus.

Niipea kui hakkad oma tegevusega millelegi viitama, on asi mage. (Või võimendad oma viitamise, kellegi teise kehastamise groteskini, siis kannatab asi ka.) Laval olemine on tegelikult väga kitsas tee, seal ei ole palju võimalusi, kuigi ma tean, et paljud etenduskunstnikud vaidlevad mulle vastu. Autentsus ei tähenda muidugi, et sa oled laval sina ise: mina ise lava peale ei läheks. Aga sa pead oma olekuga autentne olema.

Üks olulisi diskussioone tänapäeva kunstis on küsimus kujundist. Hiljuti kirjutati Sirbis pealkirja «Kuhu on kadunud kunsti oponeerimisvõime?» all Tartus toimunud akvarellinäitusest ning esitati etteheide: tühjad kujundid, aga mitte ühtegi seisukohta, tugevat positsiooni, väidet. Märgati, et varem oli kõik teistmoodi, vanasti kandsid teosed sotsiaalset sõnumit.

Etenduskunstides on sellest väga palju räägitud: tühi kujundlikkus versus seisukoht. Muide, ka Philippe Quesne puudutas mõned nädalad tagasi Postimehe essees sama teemat. Quesneile oleks tegelikult väga lihtne kujundit ette heita: mis mõttes on laval kaks tundi mutid? Kus siin seisukoht on?

Ma kaldun Quesne’i ja akvarellisti poole, sest kujundid ei ole minu arvates oma tähtsust kaotanud. Ma ei ole kunagi näinud ühtegi lavastust, mis oleks mulle midagi selgeks teinud. Ma olen näinud seisukohti ja suudan neid nautida, aga vähesed on nii huvitavad persoonid, et nende seisukohad oleksid piisavad.

Kui kunstiteos esitab mingi väite, siis see ei ole halb. Aga kõigilt kunstiteostelt ei saa seda oodata. Pärimuskultuurile ei saa ette heita feministliku tooni puudumist. See ei tähenda, et Quesne’il ja pärimuskultuuril poleks oma arvamust maailma kohta, milles me elame. Muidugi on. Kuid seda ei ole väljendatud sirgjooneliselt ja kitsalt üht valupunkti adresseerivalt, vaid nende väited on abstraktsemad, laiemad.

Muidugi, tühi kujundlikkus ei meeldi mulle ka. Kunstnikult ootan ma midagi enamat nii banaalsest sümbolist kui ka hästi tehtud objektist. Õige sümboolika ei ole objekti ja tegevuse vahel, kujundil ei ole mõtet, kui ta viitab ainult ühele asjale. Kui kujund on selleks, et illustreerida süžeed või aidata karakterit, siis seda on liiga vähe. Kujund peab kõnelema palju laiemast kontekstist kui kitsalt narratiiv või tegelane. Miks ei võiks ta rääkida kas või kogu inimkonnast?

Vaatajana on pealegi oht oma ootusi kujundile absolutiseerida. Mina ootan vaatajana, et kunstnik oleks teinud teadliku ja läbimõeldud valiku. Kui keegi teeb mingi väga abstraktse ja otseselt kirjeldamatu teose, siis on see positsioon, mille ta on võtnud, valik, mille ta on teinud. Õõnestav oleks hakata kunstiteost süüdistama, miks ta ei ole midagi, mida ta ei ole. Kui sa ootad etenduskunstidelt mitmeplaanilise ajalooga karakterit, pettud samuti.

Sa võid alguses ehmunud olla  laval tehakse imelikke asju, keegi on alasti −, aga kui lased sellel oma reeglite järgi toimetada, võib see ka sinu jaoks tööle hakata. Ja siis on see lisaks meelelahutuslik, mis muide ei ole vähetähtis, kui rääkida sellest, kuidas etenduskunstidesse väljastpoolt suhtutakse.

Kui sulle miski teatris korda läheb, on see meelelahutus, ükskõik kui paljudele see peale sinu meeldib. Mulle näiteks ei lähe esinejana korda, mitu inimest on saalis. Absoluutselt mitte. Tõsi, üht meie etendust käis vaatamas viis inimest, siis üheksa, siis seitse: see muutus küll veidi häirivaks. Aga ma ei saa teha valikuid ning otsuseid sellest lähtuvalt, kas saali tuleb viis või viissada inimest, või selle järgi, kes need inimesed on. Juba ammu ei määra teose väärtust publiku hulk saalis.

Kui on olemas teatud ühiskondlik kokkulepe, et üks või teine teos on hea ja õnnestunud, siis ei loe enam, kas see meeldib või ei meeldi: see on ikkagi hea kunstiteos. Minu maitse, minu arvamus mingi teose kohta ei ütle mitte midagi teose, vaid minu enda kohta.

Mulle tundub, et Eestis hakkavad uued etenduskunstid jõudma sellesse seisu, kus ka nende teoste kohta tehakse vahel sääraseid kokkuleppeid ja see on väga positiivne suundumus. Etenduskunste aktsepteeritakse.

«Kultuuri mõte» on iganädalane artiklisari, milles vaadeldakse kultuuri ja maailma ning seda, kuidas need üksteist ja meid mõjutavad.

Tagasi üles