Õnne, Helgi!

Helgi Sallo särab kloostri kasvandiku Denise´ina Hervé operetis «Mam'zelle Nitouche», mis tuli Estonia teatri lavale 1966. aastal - just selles rollis, mustvalgest televiisorist, nägi Anne Veesaar esimest korda Helgi Sallot. Foto: Rahvusooper Estonia arhiiv

Helgi, kallis, ma igatsen sinu järele! Sul on nii palju etendusi, juubelipidustus, reis tütretütar Retiga, üsna pisuke puhkus Pedassaares ja meil pole lihtsalt mahti kohtuda. Ma olen väga kurb, et ei saa tulla «Viiuldaja katusel» etendusele, millega tähistatakse sinu sünnipäeva. See on 13. augustil ja mul on endal just «Tom Sawyer» Tartus. Ma tean, et sa ei solvu, sest etendus on sulle püha, ja kui ta juba planeeritud on, siis tuleb mängida – rõõmuga.

Tunnen sinust puudust ja sellepärast kirjutangi. Viimati lobisesime telefonis, aga see pole see, sest me mõlemad arvame alati, et peab maru kiiresti rääkima, et mitte aega raisata. Ei julge võtta ainsatki hetke isegi naermiseks. Seda viimast armastad sa väga ja mulle meeldib sinu naeru kuulda, kuna ta nakkab.

Sinuga lähedane inimene olla on suur saatuse kingitus! Ma olen seda juba rääkinud, aga see tuleb ikka ja jälle meelde – see, kui ma sind mustvalgest televiisorist esimest korda nägin. Elasime perega Valgas ja Tallinna teatrid tundusid hiiglama kauged. Televiisor tõi nad veidi lähemale ja näitas operetti «Mam’zelle Nitouche». Isegi tähed taevas ei aimanud toona, et ühel ilusal päeval, aastakümneid hiljem, helistan ma sulle ja palun sind appi. Nimelt polnud mul viis päeva enne esietendust ühtäkki kaheinimese näitemängus enam partnerit. Ma teadsin, et sina, mitte keegi teine eales, saad mind aidata. Sul on ülikiire mõtlemine, täpne reageerimisvõime, otsustamise julgus ja vastutuse kandmise jaks. Ja imetlusväärne mälu.