Hullumeelne segapuder, mille keskmes kahekümne nelja aastane naisterahvas, kes küll vähemasti esimese kahe raamatu kestel käitub nagu kaheteistaastane. Mõistetav, tegelasel on paar tuhat lehekülge veel isiksusena areneda. Ühesõnaga: kõik eeldused olla hästi halb raamat. Aga ei.
Üldiselt ma ei loe edasi, kui esimesed viiskümmend lehekülge ei veena. Seekord tegin erandi, kuna esimene raamat oli ju vaid kuuendik tulevasest tervikust. Ja tõesti, esimese tõrke ületamisel veab lugu ennast käima ning hakkab oma segameelsuses lusti pakkuma. Jagub naiivsust ja arusaamatusi, ent need on kindla käega kirevaks kangaks lõimitud. Kui nõnda edasi läheb, võib tulevane sixpack saada suhtkoht joovastav, et mitte öelda vaimustav. Minekut ja käänakuid ja rapsakuid ja keerukäike jagub, mõttelendu ei piira miski (tegelikult pidada töömudel olema selline, et üks kirjanik just nimelt teise ohjes hoidmisega tegelebki), ja lehekülgedel lastakse rõõmuga kuhjuda. See ei ole teil mingi keskeuroopa psühholoogiline sisekaemusromaan, kus hädaga suudetakse sadapaarkend lehekülge kokku nikerdada ning seejärel aastapikkusesse depressiooni vajutakse, et pärast sellest kirjutada. See on aus kraam kirjanduslikele kokteilisõpradele. Kes ei tea, mis jook on Long Island Ice Tea, vaadaku järele. Michael Mortimer on kirjanduse Long Island Ice Tea.
Lisa soovitada on ülilihtne – kui olete „Neitsikiviga“ ühel pool, haarake „Põgenemine paradiisist“. Kuueni lugeda oskate? Loete poole seitsmenigi.
/nginx/o/2016/08/10/5707859t1h498b.jpg)