Kultuurisoovitused

Monomaffia on isiklike kogemuste festival

Silver Kaljula võitis lavastusega «5 grammi sisemist rahu» Monomaffia eriauhinna.

FOTO: Gabriela Liivamägi

Viiendat korda toimunud rahvusvaheline Monomaffia festival on muutumas, aastaid seda juhtinud Indrek Taalmaa asemel on festivali kureerimise üle võtnud Ingomar Vihmar ja Anne-Ly Sova.

Vahefaasis olekut oli festivali programmis ka tunda, lavastuste valikus ei olnud kuigi selgelt deklareeritud ühendavat ideed. Ometi moodustus kaheksa nähtud etenduse pinnalt muster, mis aitas neid omavahel siduda ja võrrelda.

Monoteater on nõudlik vorm, laval on vaid üks inimene, kelle luua on kogu tervik ja elav kontakt vaatajatega. Seetõttu on monoteater on väga isiklik ka siis, kui näitleja ei mängi omaenda lugu. Autobiograafilisus, oma elu- või perekonnaloo esitamine on monoteatrite maailmas siiski väga levinud, ja ka seekordselt festivalil oli omaeluloolisust küllaltki palju. Teisalt tõusid esile lavastused, kus mängiti küll kellegi teise kirjutatud või teise inimese kogemusel põhinevat lugu, kuid näitleja oli teema iseendast sügavalt läbi lasknud. Just selline isiklikkus teeb monoteatri niivõrd köitvaks.

Festivalilavastusi ühendavaks märksõnaks olid erinevad piiripealsed identiteedid. Esitatud lugusid ühendas nende tegelaste ühiskonna serval olemine, nende hübriidsed ja mitmetahulised enesemääratlemise viisid, aga ka hingeline, füüsiline ja vaimne haavatavus. Kolme päeva jooksul võis näha, kuidas erinevad elukutsed, rahvused, seksuaalsed ja sotsiaalsed kogemused inimeste lugudes põimuvad ja loovad selle kirju mustri, mida nimetatakse ühiskonnaks. Eriti lai oli lavastuste geograafiline diapasoon – etendustes mainiti erinevaid kohti Vladivostokist Los Angeleseni ning kõlasid mitmed keeled väga erinevate aktsentidega.

Kahe naisnäitleja, Julia Rosa Stöckli (Austria) ja Sandy Simona (USA) lavastused olid ideedelt ambitsioonikad, kuid kahjuks polnud kumbki neist piisaval kunstilisel tasemel. Lavastused pakkusid palju rohkem huvi vaataja antropoloogilisele silmale. Mõlemad tegelesid rahvusliku enesemääratlusega globaalses maailmas. Neist puudutavam oli ukraina-juudi päritolu Simona, kes mängis oma perekonna Ameerikasse jõudmise lugu ning tõi esile hübriidse identiteedi võlu ja vaeva.

Nii jäid festivalil domineerima maskuliinsed identiteedikogemused. Sellesse ritta asetub isegi slovaki näitleja Pavol Seriši füüsilise teatri lavastus «Kas jäite oma roaga rahule?», mis pälvis publikupreemia. Koomik esitas tunni aja jooksul terve galerii maailma halvimas restoranis töötavaid tüüpe, kelle füüsiliste ja vaimsete veidruste kujutamine oli stiilipuhas näitleja ametioskuste demonstratsioon.

Eriauhinnad pälvisid festivali ava- ja lõpulavastus, VAT Teatri «Kuidas ma koera sõin» ja Musta Kasti «5 grammi sisemist rahu». Vene kirjaniku Jevgeni Griškovetsi autobiograafilist teksti mereväeteenistusest Vladivostokis esitab tuntud muusik Lauri Saatpalu, kelle lavakogemuse ja loomuliku orgaanika on VAT Teater tänuväärselt teatri jaoks taasavastanud. Lavastusse on toodud ka Saatpalu isiklikku elukogemust, kuid kahe loo ühendamine pole olnud päris sujuv. Materjal jääb poolele teele vene ja eesti konteksti vahele. Ometi oli etendus sügavalt puudutav, absurdselt naljakas ja traagiline.

Silver Kaljula «5 grammi sisemist rahu» on suuresti sotsiaalprojekt, mille jaoks näitleja on narkomaania teemaga põhjalikult töötanud. Taas esitatakse ebatavalist, «normaalsusest» välja kukkuvat isikulugu, mis vajanuks siiski mõnevõrra rohkem elukogemust, et raamjutustus – endise narkomaani manitsused oma pojale, ei mõjuks koolitunnina.

Väikese Kirsi laureaadid on ameerika miim Billl Bowers lavastusega «Sõnadetagi selge» (lavastaja Martha Banta) ning eesti päritolu näitleja, Austrias ja Saksamaal tegutsev Toomas Täht lavastusega «Juudas» (lavastaja Markus Trabusch). Bowersi etendus oli puhas isikulugu, kus ta jutustas miimi kehatehnikat kasutades oma elukäigust konservatiivse Montana väikelinnapoisist New Yorgi tuntud etendajaks. Bowers, homoseksuaalne sõnadeta näitleja tõi esile ka kõiki neid kogemusi kokku võtva mõiste – heyokah. Sõna tähistab ameerika põliselanike seas «inimest, kes kõnnib tagurpidi», ehk siis triksterit, tarka, kunstnikku vms. Ühesõnaga, teistsugust inimest. Toomas Tähe mängitud «Juudas» andis kogu festivalile suurema kultuuriajaloolise mõõtme. Juudas on ilmselt kõige mõistatuslikum piiblitegelane, keda on erinevates teostes küll mõista ja hukka mõista püütud. Tekst ei ole dramaturgiliselt kuigi tugev, kuid esile tõusis Tähe minimalistlik ning sugestiivne näitlejatöö.

Suure Kirsi laureaat oli žürii silmis üksmeelselt soome noore lavastaja Essi Räisäneni ja näitleja Johannes Holopaineni koostöös valminud «Sõdur». Lavastuse aluseks on 1939. aastal ilmunud ameerika kirjaniku Dalton Trumbo romaan «Johnny got his gun». See on lugu sõdurist, kes on I maailmasõjas saanud rängalt vigastada, ning peab haiglavoodis oma viimase monoloogi. Sõdur on kaotanud käed, jalad ja näo, temast on saanud elav laip. Holopainen pole laval aga kaugeltki inimvare, vaid noor elujõuline mees, kes valdab nii lava, oma keha, häält, muusikainstrumente kui ka publikut. Essi Räisäneni lavastus oli teostuslikult kõige terviklikum. Kontseptuaalne lava- ja muusikaline kujundus ning pingestatud dramaturgia andsid Holopaisele võimaluse luua roll, mis avas sõjatraagika väga isiklikult tasandil. «Sõdur» oli väga emotsionaalne, aga ka vahetult kehaline teater. Tombuks muutunud mees haiglavoodis on nii noor, nii jõuline ja nii haavatav. See oli sügava empaatia ja terava absurditunnetusega loodud lavastus.

Monomaffia, kus kohtumine näitleja ja vaataja vahel on niivõrd lähedane, on kindlasti vajalik festival. Järgnevatelt ootaks programmi suuremat läbimõeldust ja mõnevõrra rohkem soolist tasakaalustatust. Monoteater on olnud pigem meeste pärusmaa, kuid üksi etendavaid naiskunstnikke on päris palju sõltumatu etenduskunsti väljal. Iseasi, kas Monomaffial kui sõnateatrifestivalil nende väljade segamine end õigustaks. Monodraama kui väga isiklikke kohtumisi võimaldav sõnateatri liik väärib kindlasti oma festivali.

Teatrifestival Monomaffia Pärnu teatris Endla 18.-20. augustil 2016

Osales 8 lavastust Eestist, Soomest, Slovakkiast, Austriast ja USAst.

Laureaadid: Suur Kirss – Johannes Holopainen («Sõdur», lavastaja Essi Räisänen), Väike Kirss – Bill Bowers («Sõnadetagi selge», lavastaja Martha Banta) ja Toomas Täht («Juudas», lavastaja Markus Trabusch). Eriauhinnad – Lauri Saatpalu (Jevgeni Griškovets, «Kuidas ma koera sõin», lavastaja Margo Teder, VAT Teater) ja Silver Kaljula (dramaturg Kätlin Padesaar, «5 grammi sisemist rahu», Teater Must Kast).

Žürii: Sven Karja (esimees), Lasse Lindemann (Soome), Riina Oruaas, Karl Edgar Tammi, Ott Kilusk.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles