Kultuuri mõte. Kui riski ei ole, ei ole see kunst

Peeter Jalakas Foto: Peeter Langovits

Peeter Jalakas (PJ): Kui ma alustasin 25 aastat tagasi nüüdisaegse teatriga tegelemist, oli see imelihtne: kõik, mis oli toona teater, oli ebahuvitav, ja seega tuli asju nullist avastama hakata. Teiselt poolt oli muidugi keeruline: kui ütlesid, et see ongi nüüd teater, siis pidid end kogu aeg kaitsma, saabel pidi pihus olema (see andis samas adrenaliini juurde). Praegu on olukord segasem, sest piirid on hägusamad ja kõik justkui lubatud. Suured repertuaariteatrid on üle võtnud palju vormivõtteid, kuid sageli ongi võetud vaid vorm ning vahele jäetud teekond vormini. Tulemuseks on tühjade vormide näitamine, mis vahel kõnetavad oma iluga, aga sellest ei piisa.

Mart Koldits (MK): Nii-öelda «moodsaid» vorme kasutatakse vanaaegses kontekstis ehk vaid laval toimuva jutustuse illustreerimiseks.

PJ: Eks igast rokist saab kunagi popp, meinstriim võtab veri, higi ja pisarad üle, ning kellelt võetakse, on nõutud. Kõike peaks justkui uuesti hakkama avastama, kuna kogu relvastus on kõigis institutsioonides käigus. Imeline hetk võib juhtuda klassikalises draamateatris ning end avangardteatriks pidavas teatris võid lõputult igavleda.

MK: Uusi vahendeid ei saa enam leiutada.

PJ: Uusi vahendeid ei saa kunagi leiutada, neid saab ainult enda jaoks uuesti avastada, seda eriti olukorras, kus kõigile on justkui selge, mis asi teater peab olema. Meie tulime nõukogude ajast, kus teater oli kirik ning ajaleht ja hea lavastuse tingimuseks oli terava poliitilise sõnumi peitmine. Täna enam nii ei ole. Täna on harmoonia uus avangard.

MK: Ja vormiline minimalism. Kui varem oli levinud müüt, et noored eksperimenteerijad kuhjavad ja efektitsevad, siis praegu tegutsevad noored avangardistid nappide vahenditega, laval võib olla üks inimene, kes vaevu midagi teeb.

PJ: See sai alguse juba 90ndate lõpul, mil kaasaegne tants tähendas inimest, kes tühjendas laval käekoti ja hakkas siis asju tagasi panema. Minimalismis pole midagi uut, kuid jah, seegi maailm tuleb taasavastada. Lihtsalt kaasaelajaid on jäänud palju vähemaks.

Mida peaks teater tegema?

PJ: Esmalt tuleb endas üles leida kunstnik. Tänapäeval võib igaüks olla tänu vahendite kättesaadavusele fotograaf, muusik või režissöör, kuid selleks, et ennast pidada kunstnikuks, tuleb ära tunda mingi valu või ilu ja leida soov seda väljendada. See on oluline nüanss, kuid harva suudetakse vahet teha.

MK: Paljud vaidleksid sulle vastu, kõik teatritegijad püüdlevad ju selle poole.

PJ: Püüdlevad? Tihti on see lihtsalt eneseõigustus. Enamikul teatriliidu liikmetel ei ole moraalset õigust ennast kunstnikuks nimetada. See on alati nii olnud: enamik kunsti pähe pakutavast on jama, ainult väike osa tõuseb meelelahutusest kõrgemale.    

MK: Minu jaoks on küll muutus toimunud, ja seda vormi tasandil. Kui me ei ürita nüüdisaegses teatris harjumuspäraseid vorme lahti muukida ja pakkuda värskeid kujutlusviise, siis mandub meie kunstiakt käibetõdede kinnitamiseks, mitte nende lahkamiseks.

PJ: Ma ei tea. Ka vorme lammutades võid manduda käibetõdede kinnitajaks. Mis vormi või formaadi sa oma asja kuulutamiseks valid, saab selgeks siis, kui sa tead, mida sa kuulutada tahad. Mõne idee või valu kujutamiseks võib traditsiooniline loojutustamine olla parim, vahel jällegi mitte. Kuna piirid on erinevate stiilide vahel hägusad ja kogu arsenal on kõigile käepärast, siis tuleb otsustada sõnumi järgi: kas nuga või kahur.

Mis asi teater on?

PJ: Täna ei ole teater enam kirik ega ajaleht, vaid iluhoidja. Paradoksaalselt võiks tal olla ka kiriku funktsioon, sest religioon meiesuguse kultuuritaustaga inimesi enam eriti ei kõneta. Kunst võiks olla see, mis kannab usku, lootust ja armastust. Ennekõike lootust − ta annab tuge, et on veel keegi, kes tegeleb pärisasjaga, ja seda ilma vastandumiseta. Mulle ei meeldi tänasel päeval võitlev kunst, ta ei kõneta mind, vaid pigem lisab oma panuse inetute sõnade merre, mis iga päev maailma paiskub.

MK: Kunsti ülesanne on pakkuda alternatiivi asjade kogemises nii vormiliselt kui sisuliselt. Me elame ajastul, kus tänu tehnoloogiate ja meediate arengutele on inimesed intensiivses infoväljas, neid pommitatakse valmislahendustega ning nende lahenduste väljatöötatud kujutusviisidega. See muutub ideoloogiliseks ning seetõttu on oluline laboratoorne kunst, kus luuakse avatud tähendusvälju, mis ei paku inimestele valmislahendusi. Lootust, ilu ja usku ei saa otsesõnu kujutada, vaid nendeni peab kunstiteose käigus vaataja jõudma. Selleks on vaja olla siin ja praegu, mitte hakkama looma teist imaginaarset fantaasiamaailma. Ka hetk, kus me praegu viibime, on ammendamatu.

PJ: Kas teater peaks olema tuli või telekas? Kunagi istusid inimesed tule ees, nüüd teleka ees. Televisioonist võtad sa valmiskujundid, tule sisse projitseerid kujundid ise. Selles võrdluses peaks teater olema tule rollis.

MK: Jah. Et laval toimuv võimaldaks publikul projitseerida oma kujundeid ja ühtlasi tegeleda küsimusega, miks ma just sääraseid kujundeid projitseerin. See on väga oluline, sest annab ka vaatajale õiguse oma fantaasiaga ning selle tekkemehhanismidega tööd teha. Tavaliselt on teatris inimeste ülesandeks sisse astuda ja kohe karmile koodile alluda: lavalolijatel on võim, mina pean maha istuma ja vastu võtma. Nii ei saa toimida ühiskond ja ei tohi toimida teater.

PJ: Me oleme ise seotud Von Krahli teatriga, mis on lavale toonud terve rea asju, mida on nimetatud näiteks «provokatiivseks», ja ometi räägime ilust ning lootusest. Aga ega ilu ei ole see, kui sa näitad ilusat asja. Ilu tekib sinu peas. Lootus samamoodi. Nad ei teki siis, kui sa lähed lavale ja ütled: «Ma loodan, et läheb paremaks.» Need kategooriad peavad olema sinu kui kunstniku lähtekohtadeks, aga mis kujul nad lõpuks manifesteeruvad või ilmnevad, on täiesti iseasi. Pealegi käib kunstnikuks olemise juurde alati ka risk. Kui riski ei ole, ei ole see kunst. Sa käid piiril: ühiskondliku aktsepteerimise, ilusa/koleda, eetilisel piiril. Need asjad, mis kunstiajaloos on inimestele korda läinud, on kombanud neid piire ühel või teisel moel.

MK: Mina usun ka paradoksidesse. Maailma avab pigem paradoks kui selge väärtuse sõnastamine. Kultuur kasutab üldaktsepteeritud vorme üldaktsepteeritud moel ning näiteks laulupidu kinnitab emotsionaalselt üle käibetõdesid. Kunst seevastu peab neid käibetõdesid lahkama, et nende väärtuste tõeline olemus saaks publiku kogemusse tekkida, ja sellel teel võib kasutada igasuguseid kujundeid. Mul tekkis vahepeal juba tunne, et kujutamise kõikelubatavus on saavutatud, aga viimasel ajal on hirmus oluline küsimus taas see, kuidas midagi kujutatakse, mitte mida. Ja solvutakse kujundite peale − kuni kriminaalkaristuse nõudmiseni välja. Absurdne.

PJ: Ühiskonnas toimuv pole ilus: toimub keskpärasuse võidukäik, aina süvenev soov olla ühesugune ja selle soovi väga püüdlik järgmine. Paarikümne aasta eest oli erinemine elementaarne, igaüks püüdis leida viise, kuidas erineda, ja muidugi võttis see vahel karikatuurseid vorme, aga mis siis. Nüüd on teistpidi: erisus tuleb maha nottida. Seda igal pool, isegi hariduskorralduses, kus kõlab käsk: olge ühesugused. Ükskõik kuhu vaadata, sama käsk igal pool. Samas on aeg, nagu ta on, pole vaja ülearu kurta ja hinnanguid anda.

Ja teater on siin näruses seisus, sest ta ei saa üksi rääkida − teater ei ärka ellu, kui kedagi saalis ei ole. Isegi teades, et sul on õigus, et oled ära tundnud millegi, mille peale veel keegi pole tulnud, ei saa sa jonnides «puhtalt oma asja» ajada. Kirjanik, kunstnik, muusik saavad, aga teater mitte. Teater ei saa olla omast ajast ees, ta peab olema omas ajas, sest tühjas saalis kunst ei sünni. Samas ei sünni ta ka mõttetul põhjusel täitunud saalis.

MK: Kommertsteater tahab leida võimalikult palju publikut, tuleks aga leida õige publik − need, kes tulukest edasi kannaksid. Seetõttu on kommunikatsioon praegu teatri jaoks olulisem kui kunagi varem.

-Kas teatril on šansse?

PJ: Mina olen skeptiline. Kogu ühiskondlik olukord on sünge, teatris eneses on segadus avangardi ja meinstriimi vahel, ühiskondlikud ootused on samuti ebaselged. Ma olen üsna nõutu.

MK: Mul tekib aina rohkem hasartvimm. Segadus tekitab üha enam tungi, et tuleb leida, tuleb otsida, seda on vaja. Mingis mõttes on kõik isegi selgem: teatril tuleb leida vabaduse saareke ja selle nimel võidelda ning otsida. Mina pole lootust kaotanud. Teatri vormi ma usun, sest kui teater leiab üles väljendusvahendid, mis on ainult talle omased, siis õnnestub ka see saareke leida.

PJ: Noh, ma ei tea. Ega teatrit ei ole vaja üle tähtsustada.

MK: Mulle jällegi meeldib üle tähtsustada.

PJ: Kui homme kõik Eesti teatrid kinni panna, ei juhtuks midagi hullu, lihtsalt palju töötuid oleks. Ega teater ei kaoks ka kuhugi, hakataks uuesti kusagil tegema, ja võib-olla oleks see parem kui praegu.