Minuni jõudis muidugi see kõik umbes 20 aastat hiljem, mil Accepti hiilgeaastad juba seljataha jäänud, aga muusika efekt(iiv)sust see ei devalveeri. Klassikaline heavy metal võib ehk mõne arust moest läinud olla (ja tõele au andes see nii tegelikult ongi), kuid senikaua kui Dirkschneideri-sugused vanameistrid lavalaudu tallavad ning esiridadesse rahvast jagub, pole lootus veel päris kadunud. Pealegi on praegu ju traditsioonilisest Acceptist lausa kaks inkarnatsiooni: üks neist külastas möödunud laupäeval Rakveret ja teine jõuab siiamaile 25. veebruaril Sabatoni erikülalisena. Järelikult nõudlust veel jagub.
Kontserdi eel olin ma tegelikult küllalt murelik: nimelt väisas Dirkschneider viimati Eestit alles märtsi algul, nii et ma polnud sugugi kindel, et 40-eurone pilet ja sõit Rakveresse iga kodumaise hevimehe jaoks just kõige parema mõttena tundub. Midagi piinlikku siiski polnud: tõsi, rahvast oli kohale tulnud nõnda legendaarse metal-ikooni jaoks vähevõitu (eriti arvestades, et bändi viimased kontserdid kordades suuremate festivalipublikute ees maha peetud), kuid elamus selle arvelt ei kannatanud – pigem paistis bänd erakordselt vahetust meeleolust hoopis innustust saavat. Pingeid igatahes peal ei olnud ning ansambli nimitegelast, 64-aastast Udo Dirkschneiderit, pole minu mäletamist mööda laval varem nii joviaalsena näha saanudki.
Kontserdi juhatas sisse Virumaa meeskoor, mille repertuaar kuupäevale vastavalt ainult isamaalistest paladest koosnes. Pole ilmselt tarvis öeldagi, et saksa metal ja koorimuusika pole just kõige sobivam kooslus, nii et meeskoor teenis publikult pigem kesise vastuvõtu, kuid ega nad tegelikult eriti pikalt igale teisele võimalikule soojendusesinejale alla jäänud – isegi Kanada hevibänd Anvil, mis Dirkschneideri fänne poole aasta eest Rock Cafés üles küttis, võeti äraütlemata leigelt vastu. Tänamatu amet, mis seal ikka – kuulajaid jagub reeglina ainult peaesineja jaoks. Meeskoori esituses leidus siiski sobilikku ka rokipublikule: tipphetkena meenub Rein Rannapi emotsionaalne "Rahu".
Igavesti käriseva häälega saksa metali tippkuju astus lavale veidi pärast üheksat. Kõlama lõi staarielu võltsusest kõnelev "Starlight", energiline avalugu 1981. aasta albumilt "Breaker", millega Dirkschneideri sõnul Accepti edulugu alguse saigi. Isiklikult pean seda siiani ansambli tugevaimaks väljalaskeks. Ära tasuks märkida ka heliline pool, millega näiteks märtsikuine kontsert sugugi ei hiilanud – kui Rock Cafés summutas instrumentaalosa vanameistri vokaali kontserdi algul pea täielikult ära, siis Rakveres oli sound juba esimestest taktidest täielikult paigas. Kiitused helipuldi taha!
Normiks saanud kontrollküsimus "are you having a good time so far?" rahvaga läbi mängitud, suundub bänd otsejoones järgmise raskelt rokkiva pala juurde. Dirkschneideri lavasõu on kindlalt läbimõeldud – see on nii tema kui ka Accepti-aegsete kolleegide firmamärk –, nii et igav ei hakka kahtlemata ka sel, kellele lood vähe võõramad. Ainuke, kes bändi ühisest lõbutsemisest välja jääb, on onupojapoliitika (või sedapuhku pigem isa-poja-poliitika) abil trummide taha sattunud Sven Dirkschneider. Trummikomplekti immobiilsusest tingituna tal kõiki trikke kaasa teha ei õnnestu, aga õnneks ei jäta bändikaaslased Sveni pikalt unustusse, nii et kambavaimust saab osa temagi.