/nginx/o/2020/04/17/13059797t1h1243.jpg)
Mäletan üsna selgelt, mil esimest korda Accepti muusikat kuulsin. Algul krabisev vinüül ja tobe lastelaul ning siis see hakkas... Udo Dirkschneideri kriiskav vokaal, mürisev elektrikitarr ja kahekordne basstrumm. 1982. aasta, album nimega "Restless & Wild", looks ülikiire "Fast as a Shark", mis kolme minuti ja neljakümne kaheksa sekundiga speed metal'i definitsiooni kinnistas.
Minuni jõudis muidugi see kõik umbes 20 aastat hiljem, mil Accepti hiilgeaastad juba seljataha jäänud, aga muusika efekt(iiv)sust see ei devalveeri. Klassikaline heavy metal võib ehk mõne arust moest läinud olla (ja tõele au andes see nii tegelikult ongi), kuid senikaua kui Dirkschneideri-sugused vanameistrid lavalaudu tallavad ning esiridadesse rahvast jagub, pole lootus veel päris kadunud. Pealegi on praegu ju traditsioonilisest Acceptist lausa kaks inkarnatsiooni: üks neist külastas möödunud laupäeval Rakveret ja teine jõuab siiamaile 25. veebruaril Sabatoni erikülalisena. Järelikult nõudlust veel jagub.
Kontserdi eel olin ma tegelikult küllalt murelik: nimelt väisas Dirkschneider viimati Eestit alles märtsi algul, nii et ma polnud sugugi kindel, et 40-eurone pilet ja sõit Rakveresse iga kodumaise hevimehe jaoks just kõige parema mõttena tundub. Midagi piinlikku siiski polnud: tõsi, rahvast oli kohale tulnud nõnda legendaarse metal-ikooni jaoks vähevõitu (eriti arvestades, et bändi viimased kontserdid kordades suuremate festivalipublikute ees maha peetud), kuid elamus selle arvelt ei kannatanud – pigem paistis bänd erakordselt vahetust meeleolust hoopis innustust saavat. Pingeid igatahes peal ei olnud ning ansambli nimitegelast, 64-aastast Udo Dirkschneiderit, pole minu mäletamist mööda laval varem nii joviaalsena näha saanudki.
Kontserdi juhatas sisse Virumaa meeskoor, mille repertuaar kuupäevale vastavalt ainult isamaalistest paladest koosnes. Pole ilmselt tarvis öeldagi, et saksa metal ja koorimuusika pole just kõige sobivam kooslus, nii et meeskoor teenis publikult pigem kesise vastuvõtu, kuid ega nad tegelikult eriti pikalt igale teisele võimalikule soojendusesinejale alla jäänud – isegi Kanada hevibänd Anvil, mis Dirkschneideri fänne poole aasta eest Rock Cafés üles küttis, võeti äraütlemata leigelt vastu. Tänamatu amet, mis seal ikka – kuulajaid jagub reeglina ainult peaesineja jaoks. Meeskoori esituses leidus siiski sobilikku ka rokipublikule: tipphetkena meenub Rein Rannapi emotsionaalne "Rahu".
Igavesti käriseva häälega saksa metali tippkuju astus lavale veidi pärast üheksat. Kõlama lõi staarielu võltsusest kõnelev "Starlight", energiline avalugu 1981. aasta albumilt "Breaker", millega Dirkschneideri sõnul Accepti edulugu alguse saigi. Isiklikult pean seda siiani ansambli tugevaimaks väljalaskeks. Ära tasuks märkida ka heliline pool, millega näiteks märtsikuine kontsert sugugi ei hiilanud – kui Rock Cafés summutas instrumentaalosa vanameistri vokaali kontserdi algul pea täielikult ära, siis Rakveres oli sound juba esimestest taktidest täielikult paigas. Kiitused helipuldi taha!
Normiks saanud kontrollküsimus "are you having a good time so far?" rahvaga läbi mängitud, suundub bänd otsejoones järgmise raskelt rokkiva pala juurde. Dirkschneideri lavasõu on kindlalt läbimõeldud – see on nii tema kui ka Accepti-aegsete kolleegide firmamärk –, nii et igav ei hakka kahtlemata ka sel, kellele lood vähe võõramad. Ainuke, kes bändi ühisest lõbutsemisest välja jääb, on onupojapoliitika (või sedapuhku pigem isa-poja-poliitika) abil trummide taha sattunud Sven Dirkschneider. Trummikomplekti immobiilsusest tingituna tal kõiki trikke kaasa teha ei õnnestu, aga õnneks ei jäta bändikaaslased Sveni pikalt unustusse, nii et kambavaimust saab osa temagi.
Pisut teistsuguse suuna võtab kontsert seitsmenda looga. Esitamisele tuleb igihaljas "Princess of the Dawn" – üks Accepti "suurest nelikust" (nii nimetavad fännid bändi kohustuslikke hitte, milleta kontserdil kunagi mööda ei saa). Just selliste lugude ajal meenub Dirkschneideri käesoleva tuuri tegelik olemus: nimelt on tänavu viimane võimalus 80ndate Accepti repertuaari originaallaulja esituses kuulda, pärast seda on Dirkschneider lubanud eranditult soolomaterjalile pühenduda. Niisiis iga kord, kui salm lõppu jõuab ja Udo üheskoos publikuga "princess of the dawn!" hõiskab, mõlgub meeles tõsiasi, et see ongi nüüd viimane kord. Peatükk on lõpetatud.
Seitse pala veel ja läbi ta ongi. Dirkschneider viipab käega ning bänd jätab lava. Aga põhilised hitid on veel esitamata, nii et lisa ei tule kaua oodata – rahvas teeb häält ja ansambli noored kitarristid on peagi publiku ees tagasi. Andrey Smirnov ja Kasperi Heikkinen, vastavalt venelane ja soomlane (kes teab, kuidas nad põlisesse saksa bändi sattunud on), teevad algust 1985. aasta albumi "Metal Heart" nimilooga, mis kombineerib edukalt Tšaikovski, saksa metali ja Beethoveni, ning on ühtlasi muusikaliselt üks ansambli tugevamaid ja eriilmelisemaid palasid. Nüüd on kontsert tõepoolest täies hoos.
Mis Dirkschneiderit paljudest teistest samaaegsetest metal-bändidest paugupealt eristab, on ansambli lavaline energia. Mehed ei tule publiku ette lihtsalt tööd tegema, neil on täielik pidupäev ja see paistab ehedalt välja – kui bändil on siiras rõõm musitseerida, on seda hästi ka publikusse tunda. Pole vahet, et publikut napilt on või ansambli nimi maailma mastaabis tegelikult enam erilist tähendust ei oma – meestel on võimalus olla laval ja mängida muusikat, mida nad armastavad, ning nad võtavad sellest alati viimast. Heikkinen ja Smirnov pole ilmselt küll nimed, mida me aastate pärast rokiklassikutena mäletame, aga suhtumine, millega nad paljudele eeskujukski olla võiksid, on igatahes õige.
Kontserdi lõpetab Accepti repertuaarile pisut ebatüüpiline "Burning", mis oma ülesehituse poolest pigem Status Quo hittide hevimat ümbertöötlust meenutab. Lõpulauluks sobib see siiski suurepäraselt ning annab Udole viimase võimaluse oma erakordselt kõrget tämbrit demonstreerida. Bänd kummardab, loobib publikule tänutäheks mõned trummipulgad ja medikad ning lähebki oma teed. Tahtjatele jagavad bändimehed lava kõrval veel autogramme, kuid Udo ise tõttab kiiresti minema: "Sorry guys, I have to go!" Vaevalt see aga fänne morjendab, kuna seljataga on pöörane üritus, mida üks ebakainemas olekus rakverlane kirjeldab kui ägedaimat kontserti, mis kunagi seal linnas maha peetud. Küllap ta ei eksi.
Kontsert
Udo Dirkschneider 20. augustil Rakvere Laululaval