Atwood, mu süda on vait

Margaret Atwood «Süda vaikib viimasena» Foto: Raamat

Kallis Margaret Atwood! Kui ma aastaid-aastaid tagasi lugesin läbi Sinu raamatu «Orüks ja ruik», oli mu süda tükk aega vaiki, sest elamust tuli seedida. Sutsu hiljem ütles süda mulle, et ei taha hästi ravimeid ega vitamiine enam süüa, sest tont teab, mida nad sinna sisse on pannud. See raamat kummitab aeg-ajalt mu südant tänaseni, kuigi lugemisest on juba nii umbes kümme aastat möödas.

Tugeva elamuse sain kunagi ka Sinu «Teenijanna lugu» lugedes. Siis oli minu süda natuke aega vait, sest tal oli hirmus mõelda sellele, kui lihtne on tegelikult ühte inimgruppi ühiskonnas tasalülitada ning seejärel siis praktiliselt orja staatusesse suruda.

Seega oli loogiline, et mu süda ootas raamatut «Süda vaikib viimasena» suure elevusega ning suisa helises, kui teose kaane lõpuks avasin. Selleks ajaks, kui romaaniga lõpuni jõudsin, oli minu süda jälle vait. Ta oli vaiki, sest ta oli lihtsalt pettunud ja tal polnud suurt midagi öelda. Margaret, mis on juhtunud, küsis minu süda lõpuks.