Metakirjanik Arno Oja vahefiniš

Arno Oja «Kajaloodi vari. Artikleid ja arvustusi 1989 – 2016» Foto: Raamat

Kui Arno Oja 1969. aastal koos siinkirjutajaga oma ülikooliteed eesti filoloogias alustas, käibis ilmuvate kirjandusteostega sünkroonselt  avaldatud arvustuste üldnimetajana «jooksev kriitika» (vt ka lk 272). Kui kriitikud sellest «jooksmisest» mingi valiku üllitasid, siis iseloomustati seda kui «vahefinišit», taustal muidugi teadmine, et Tuglase «Kriitika» on nii etalonina kui ka kogumina finiš. Arno Oja kriitikavalimik on tema kriitikuelu esimene vahefiniš.

Aga jah, Oja õpiaegadel ja veel mõnevõrra hiljemgi ei olnud rohi rohelisem ega taevas sinisem, ent ajalehtedes, ajakirjades ilmuvad arvustused olid pikemad, tausta kaasavad ja seoseid loovad, teosest lähtuvad, analüüsivamad ja kriitilisemad. Oli isegi võimalik eristada kriitikuid tsunftina. Oli olemas eri žanre (retsensioon, ülevaade, portree, intervjuu, kirjanduslik följeton, annotatsioon)  viljelev ning eneseteadlik kriitikakultuur. Ühe või teise raamatu kohta ilmus mitu arvustust, mis võimaldas võrrelda omavahel kriitikute vaatekohti. Ja mitte ainult vaatekohti, vaid ka erinevaid stiile. Hiljem  nende aegade kriitikat analüüsides jõudsin koguni arusaamale kriitikast kui spetsiifilise kirjanduskriitilise mõttetegevuse tulemist, kui liitkõnest, mis toimib sillana sotsiaalse ja kirjandusliku diskursuse vahel. Hakkasin nägema kriitikas metakirjandust.

Nüüd on olukord teine. Kriitilise vaatluse alla jõuab murdosa ilmuvast kirjandusest. Võitlus nähtavuse pärast turul on seletava ja protsessi lülitava vastukaja asemel toonud rohkem mängu võimendavat kaaskajastust. Avaldatava ruumi ettemääratud piir on trükimeedias jõudnud «kriitikasäutsude» ilmutamiseni. Selliseid, vaevu lehekülge täitvaid «säutse» on retsensioonide ja pikemate artiklite kõrval ka Arno Oja kriitikakogumikus. Siiski esindab valdav osa Oja arvustusest seda kriitikakultuuri, milles arvustus või artikkel kujutab endast liitkõnet. Arvustuses lastakse kõigepealt kõnelda autoril/autoritel (kes nad on ja kuidas teoseni jõudnud), seejärel peatutakse teose/teksti kõnetavusel (teose enda «häälel» ja selle suhestumisel teiste «häältega»), ollakse kahe- või mitmikkõnes autori enda või teiste kriitikute või teoreetikutega, lahustumata seejuures  teiste «häältes». Viimane tähendab seda, et Oja väärtustab kolleegide mõttekäikude suveräänsust, erinevalt olukorrast, kus «Eesti kirjandusteadus  (iseäranis teooria) hoiab oma uksed pärani suvalisele Lääne importkaubale» (lk 282). Nii võib ka Arno Oja enda kõnele viidates olla kindel, et see on juba kogum tema läbitunnetatud seisukohtadest. Kriitik Oja on läbivalt dialoogiline, aga ta ei suru oma mina lugejale peale. Kui ta oleks kirjandusõpetaja – aga Oja on olnudki õppejõud –, siis kvalifitseeruks ta kõne valgustuslikuks ja mõistmisele suunatud kommentaariks. Kirjandus- ja laiemalt kultuuriloolise kihi paksus Oja tekstides on muljetavaldav.