Lõpmatuse lõõskavad miraažid

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Margus Haav
Copy
Asgabati kaunistab «Ruhnama» hiiglaslik
raamat-skulptuur, mis avab end igal õhtul, taustaks pühalik muusika.
Asgabati kaunistab «Ruhnama» hiiglaslik raamat-skulptuur, mis avab end igal õhtul, taustaks pühalik muusika. Foto: SCANPIX

Juhus või mitte, kuid ühelt kirjastuselt ilmusid enam-vähem samal ajal kahe erinevast kultuuriruumist pärit autori tähelepanuväärsed teosed, mis mõlemad püüavad, kumbki omal kombel, lahti mõtestada kummalise Kesk-Aasia ebareaalsena tunduvat ilu ja õudu.

Norra kirjaniku ja sotsiaalantropoloogi Erika Fatlandi «Sovetistan» ning Vene autori, juristi, ajakirjaniku, tõlkija ja toimetaja Jevgeni Tšižovi «Tõlge reaalusest» on raamatud, mida tasub lugeda, ja just sellises järjekorras.

Esimene neist võtab vaimukalt ja teraselt luubi alla endised nõukogude vabariigid Kasahstani, Kõrgõzstani, Tadžikistani, Türkmenistani ja Usbekistani ning kujutab endast midagi pisut enamat kui pealiskaudset reisikirja. «Tõlge reaalusest» on paigutatud juhtuma fiktiivsesse Koštõrbastani, kuid annab siiski vahel vihjeid, milline nendest -stanidest ikkagi see õige prototüüp võiks olla. Tšižovi teos on esmapilgul ilukirjanduslik eklektiline reisikiri, kuid kujuneb sujuvalt millekski hoopis enamaks, ning ka raamatu veidi triviaalseks proloogiks oleva vagunistseeni traagiline alltekst asetub hiljem mosaiigitükina täpselt omale kohale. Peategelase reis on juba alanud, tagasiteed enam pole.

Tagasi üles