Idüllilised unelmad lõhutakse, kui poodi naaseb inimeste-maailmast traumeeritud meesinep, kes hoiatab teisi väljas ootava julmuse eest. Enne veel, kui sinep suudab täieliult toibuda, visatakse ta ühes teiste toiduainetega taas ostukorvi. Vältimaks taaskohtumist inimmaailmaga, hüppab sinep kärult sügavikku, ujutades kaubanduskeskus üle oma mesise verega.
Müüdi purustamine ja järgnenud traagilised sündmused annavad «Vorstipeole» sünge hingamise. Viiner Frank asub meesinepi enesetapu eelseid väiteid uurima, sai klammerdub sisendatud uskumuste külge, ent on ka kurikaelu, kes soovivad korraldatud segaduse eest kätte maksta. Algab roppuste, veidruste ja allapoole-vööd naljade lakkamatu laviin.
Seksinaljad on seejuures «Vorstipeo» tugevaimad. Ehk isegi kõige eetilisemad. Vägivallahuumor seevastu on kurnav. Viimane pole küll vaid «Vorstipeo» probleem – on saanud tavaks, et kommertsfilmid ei püüagi lahendada konflikte sõnade, vaid relvade ja külma vägivalla abil. Ketšupiloopimise kaadrid ei hoia endas aga just kuigi palju meeliülendavaid aspekte või originaalsust, mõjudes pigem nüristavalt.
«Vorstipeo» brutaalsed seigad muudab talutavamaks tegelaste valik. Supermarketi toiduosakonnast luuakse tõeline miniuniversum – mehhiko toidu seksioon seisab lõunapärase temperamendi eest, alkoholiosakond paneb pidu, omal kohal on ka religiooni temaatika.
Religiooni puudutavate aspektide taga võib näha katset arendada filosoofiat, ent isegi lennukaimad mõtted pole just kuigi tiivustatud. Jääb kõlama ood hetkes elamisele, ent mitte ükski repliik pole miski, mida keskpärased noortekomöödiad poleks juba välja karjunud. «Vorstipidu» ei püüa kordagi rännata intellektuaalsetele jahimaadele. Ehk kartes, et kui roppused pole piisavalt laes, ei võideta kohta R-rated filmide listis, mille üle «Vorstipidu» eriliselt uhke on.