«Vorstipidu» teeb vorstinalju

Frank ja Brenda teineteise lummuses.

FOTO: Kaader filmist

«Vorstipidu» («Sausage Party») on absurdikomöödia ropus kastmes. Loo keskmes on viiner Frank ja sai Brenda, kes on terve elu oodanud momenti, mil päästeinglist inimene nad poest koju kannab ja kilepakkidest vabastab. Armunud suudavad unistada vaid hetkest, mil nad hot-dogina ühte sulavad. 

Idüllilised unelmad lõhutakse, kui poodi naaseb inimeste-maailmast traumeeritud meesinep, kes hoiatab teisi väljas ootava julmuse eest. Enne veel, kui sinep suudab täieliult toibuda, visatakse ta ühes teiste toiduainetega taas ostukorvi. Vältimaks taaskohtumist inimmaailmaga, hüppab sinep kärult sügavikku, ujutades kaubanduskeskus üle oma mesise verega.

Müüdi purustamine ja järgnenud traagilised sündmused annavad «Vorstipeole» sünge hingamise. Viiner Frank asub meesinepi enesetapu eelseid väiteid uurima, sai klammerdub sisendatud uskumuste külge, ent on ka kurikaelu, kes soovivad korraldatud segaduse eest kätte maksta. Algab roppuste, veidruste ja allapoole-vööd naljade lakkamatu laviin.

Seksinaljad on seejuures «Vorstipeo» tugevaimad. Ehk isegi kõige eetilisemad. Vägivallahuumor seevastu on kurnav. Viimane pole küll vaid «Vorstipeo» probleem – on saanud tavaks, et kommertsfilmid ei püüagi lahendada konflikte sõnade, vaid relvade ja külma vägivalla abil. Ketšupiloopimise kaadrid ei hoia endas aga just kuigi palju meeliülendavaid aspekte või originaalsust, mõjudes pigem nüristavalt.

«Vorstipeo» brutaalsed seigad muudab talutavamaks tegelaste valik. Supermarketi toiduosakonnast luuakse tõeline miniuniversum – mehhiko toidu seksioon seisab lõunapärase temperamendi eest, alkoholiosakond paneb pidu, omal kohal on ka religiooni temaatika.  

Religiooni puudutavate aspektide taga võib näha katset arendada filosoofiat, ent isegi lennukaimad mõtted pole just kuigi tiivustatud. Jääb kõlama ood hetkes elamisele, ent mitte ükski repliik pole miski, mida keskpärased noortekomöödiad poleks juba välja karjunud. «Vorstipidu» ei püüa kordagi rännata intellektuaalsetele jahimaadele. Ehk kartes, et kui roppused pole piisavalt laes, ei võideta kohta R-rated filmide listis, mille üle «Vorstipidu» eriliselt uhke on.

«Vorstipidu» reklaamib end esimese, alla 16. aastastele keelatud animatsioonina. Jäetakse mainimata, et juba «South Park» tegeles piiridega kõigutamisega. «Vorstipidu» ei taha siiski au loovutada. Ehk pole vajagi. Iseasi, mille eest au võetakse. 

Pole kindel, et koht R-rated filmide tabelis on isegi õiglaselt «välja teenitud». Oletatavasti tuleneb vanusepiirang seksuaalse alatooniga naljadest, mida animatsioonis ka jagub. Kurbirooniline, et vägivallastseenid on lubatud juba pisipõnnidele mõeldud animatsioonides, viited seksile aga mitte.

«Vorstipidu» on seksikaadritele küll eriliselt avatud. Animatsiooni üheks tugevaimaks stseeniks võibki pidada toiduainete orgiat, mille käigus avaneb kirev paraad. Iseasi, kas toiduainete seks on ikka miski, mille eest kuigi palju tunnustust pälvida. Vabaduse hingust stseenis igal juhul on – barjäärid ületakse, lihtsalt elatakse. Nii nagu toiduained oskavad, ilma vähimagi intellektuaalse püüdluseta, teineteisega naudiskledes.

Vähemasti on tegijad saanud haiglased ideed julgelt välja mängida. Sony on olnud piisavalt avatud, et tuua vaatajani teineteist limpsivad toiduained. Kui tegu poleks söögiga, ei mõjuks «Vorstipidu» aga just kuigi raputavalt. «Vorstipidu» on seksi, vägivalla ja juhuslikult laiali pillutud roppuste odav kompott, milles on siiski piisavalt palju absurdsust, et panna kohati kaasa elama. Enamale «Vorstipidu» ei pretendeerigi.

«Vorstipidu» 

USA 2016

Režissöörid Greg Tiernan, Conrad Vernon

Kinolevis 24. augustist

Tagasi üles