Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/08/25/5762083t1h8b2e.jpg)
Leedu režissöör Kristijonas Vildžiunas jäi meelde juba aastate eest. Kuidas saakski unustada filmi («Sina oled mina»), milles moodsast ühiskonnast võõrandunud noor arhitekt asub elama metsa puu otsa – et loodusega jäägitult üheks saada.
Tema uus film «Seneca päev» enam nii üllatuslikku süžeepööret ei paku, aga äärmiselt olulist teemat – võõrandumist – puudutab ometi. Sedapuhku 1980ndate lõpu rahvuslikku ärkamisaega, sellega kaasnenud idealismi, lootusi ja unistusi 2000ndate pragmatismile, pettumusele, noorusideaalidest lahtiütlemisele vastandades.