Ei saa me läbi Leeduta

Kolm sõpra annavad lubaduse käituda Seneca sententsi «Ela iga päeva nii, nagu oleks see viimane» järgi. Foto: Kaader filmist

Leedu režissöör Kristijonas Vildžiunas jäi meelde juba aastate eest. Kuidas saakski unustada filmi («Sina oled mina»), milles moodsast ühiskonnast võõrandunud noor arhitekt asub elama metsa puu otsa – et loodusega jäägitult üheks saada.

Tema uus film «Seneca päev» enam nii üllatuslikku süžeepööret ei paku, aga äärmiselt olulist teemat – võõrandumist – puudutab ometi. Sedapuhku 1980ndate lõpu rahvuslikku ärkamisaega, sellega kaasnenud idealismi, lootusi ja unistusi 2000ndate pragmatismile, pettumusele, noorusideaalidest lahtiütlemisele vastandades.

Toonane aeg, ühe ajastu lõpp ja teise algus, selle mõju ühiskonnale on põnev aines, mida meie filmides on tagantjärele kahetsusväärselt vähe mõtestatud. Rääkimata suure kunstilise üldistuseni jõudmisest.