Kaisust, u-ga lõpus

Kais Adlas 1968. aastal Molière’i näidendis «Naiste kool» talutüdruk Georgette’ina.

FOTO: Vanemuine

Kais on Vanemuise tagaruumides täiesti tundmatu nimi. Seal tuntakse hoopis Kaisut. Kui ikka tuntakse? Nüüd ei saa isegi seda enam küsida, miks ta vanemate pandud Kaisu oma näitlejanimes Kaisiks lühendas. Igati kena soome nimi ju...

Tänaste nooremate vanemuislaste silmis oli Kais Adlas malbe, väärikas ja väljapeetud daam oma parimates aastates. Viimastel aastatel ehk õige natuke väsinud. Mängis põhiliselt karakterrolle – tüki üldise koega loomulikul viisil kokku sulades, kus vaja, ja/või sellest ergastuvalt esile tõustes, kus vaja. Mis teha, miskipärast just teatriilmas näitab ajahunt oma hambaid eriti armutult, ja enamik noori kolleege ei tea, et teatud ajavahemikul oli Kaisu Vanemuise teatri kandvaid jõude. Tegi nõudlikke peaosi nii puhtalt olmerealistlikku kui ka padutinglikku laadi tükkides, on olnud Vargamäe Mari, Brechti «Ema Courage’i» tumm Kattrin, noor Hella Wuolijoki ja Tšehhovi Sonja.

Kaisu uue sajandi kõige õnnestunumad tööd said tehtud Vanemuisesse taas tee leidnud Mati Undiga. Kaisu on ere näide sellest, kuidas liigrahulikesse rööbastesse tiirlema jäänud näitlejasaatus võib Undi käe alla sattudes ette pöörata täiesti uued, seni latentses olekus püsinud pillavalt kirglikud ja nakatavalt teatraalsed mänguvärvid. Esimese näitena lööb küll ette mitte Tartus, vaid Rakvere teatri egiidi all Karepal Sagritsa talumuuseumi õuel etendunud Vaino Vahingu «Suvekool» ja eriti Kaisu mängitud meelesõge Elviira, lummavalt hirmutav groteskne undiin. Aga Kaisu panus Undi Tartu-lavastustesse ei piirdunud ainult rollidega, ta tegi Mati kõrval ka lavastaja assistendi tänamatult varju jäävat tööd. Tean, et Unt hindas Kaisu abi väga kõrgelt, kutsus teda ka oma teistes linnades toimuvatesse projektidesse.

Praegu mõtlen, kas lavastajate Epp Kaidu ja Kaarel Irdi tütrena võis Kaisu äkki kunagi mõelda ka lavastamisest. Vähemalt on jutuajamistest kuidagi meeles, et ta haaras pooleliolevat lavastust laiemalt, ei rääkinud ainult oma rollist, vaid terviku kujunemisest. Ning paljudest teistest näitlejatest eristas teda asjaolu, et ta käis vaatamas oma kolleegide tehtut, ka teistes teatrites ja teistes linnades, ning pärast ütles alati selgelt välja, mis ta asjast arvab. Minu mäletamist mööda oli Kaisu maitsemeel küllalt avatud ka kõigele uuele ja kõikvõimalikele kunstihullustele, tal ei olnud (east tingitud) eelarvamusi eri stiilide ja suundade suhtes, määrav oli resultaat, reaalne kunstitegu.

Kaisu viimaste aastaste meelisharrastuseks olid reisid kaugetele eksootilistele maadele. Viimasena jõudis ta sel kevadel ära käia Vietnamis, aga plaanides oli veel palju muudki.

Üks minu eredamaid mälupiltegi temaga seoses pärineb ühelt ühiselt reisilt. On läinud aasta kevad, Vanemuise draamatrupp on kultuurireisil Berliinis. Kohalejõudmise õhtu, kõik eelistavad minna Volksbühnesse mingit «moodsat värki» vaatama, ainult Kaisu, Raivo ja mina oleme plaani võtnud Deutsches Theateri «Macbethi». Hakkame kolmekesi hotellist teatri poole liikuma. Selgub, et metroos käib parajasti remont, otseliin ei toimi, tuleb minna teisele liinile ja siis jälle tagasi. On tipptund, ühes jaamas satume keset tihedat inimvoolu, meie kolmik rebitakse mitu korda laiali, Kaisu hoiab minu varrukast, Raivot ei näe üldse... Rongilt maha astununa pöörame minu tähelepanematuse tõttu veel korra valesti. Aga ma ei mäleta kordagi, et kumbki minu reisikaaslastest oleks esinenud mingi vanainimeseliku ohkimis- või hädaldamissoologa.

Tükk ise on selline «tüüpiline» saksa teater, selge kontseptsiooniga, metalselt kõle, natuke ühe noodi peal toimuv. Palavus ja reisiväsimus hakkavad vaikselt tunda andma ja silm ähvardab kinni vajuda. Vast Raivo ei pahanda, kui reedan, et meil on sel hetkel ühine mure jagada. Nii peab Kaisu, kes usutavasti püsis terve etenduse adekvaatsena, vaheldumisi oma vasakul ja paremal käel istuvat kaasmaalast otseks lükkama. Ning järgmisel õhtul selgub, et Raivo ja Kaisu on jõudnud Berliinis külastada kolme-nelja muuseumi ja veel mõnd olulist vaatamisväärsust...

Kaisu lahkus meie hulgast laupäeval, 27. augustil, oma 71. eluaastal. Samal päeval täitus 107 aastat tema isa Kaarel Irdi sünnist.

Box

Kais Adlas

Sündis 10. oktoobril 1945 Tartus ja töötas 1965. aastast, mil lõpetas Vanemuise õppestuudio, kuni surmani Vanemuise teatris.

Tema viimased rollid olid Punamütsikese vanaema vendade Grimmide ja Veikko Tääri «Punamütsikeses» (2014) ning proua Schmidt Richard Rodgersi ja Oscar Hammersteini «Helisevas muusikas» (2010).

Oli abielus näitleja ja lavastaja Raivo Adlasega.

Allikas: Vanemuine

Tagasi üles