Hüvasti, Tõnis!

Tõnis Kask. Foto: Peeter Langovits

Taas on põhjust pilk kaugusse suunata ja mõtelda: meid on jälle ühe võrra vähem. Lahkunud on veel üks kaasteeline.

Lahkus Tõnis Kask. Mees, keda nooremad põlvkonnad esmastes meedia-järelhüüetes nimetasid üksmeelselt legendaarseks. Nii see ju ongi.

Kindlal põhjusel olen Kase sünniaastaga (1929) inimesi, ennekõike mehi, nimetanud märgiliseks põlvkonnaks. Nemad olid esimesed, kes verinooruse tõttu pääsesid sundsõdimisest ühel või teisel poolel Teises maailmasõjas. (Kui nad just ise vabatahtlikult sõjalõppu ei tormanud. Oli ju neidki.) Eesti kultuurilugu lausa kubiseb selle sünniaasta meestest – Lennart Merest Edgar Valterini.

Selle sünniaasta poistel tuli väga kiiresti ennast tõestada, leida oma koht ja seda realiseerima hakata. Näljaste aegade ja süngete olude kiuste. Kuidas keegi. Mulgimaalt pärit maapoiss Tõnis Kask valis meelepärase hariduse, parima toonaste võimaluste seas. Nüüdseks on seegi legendiks saanud, kuidas paarkümmend Eestist tulnud noort Moskvas kuulsas teatrikoolis (GITIS) näitlejaks õppis. Nende rivi on aastate armutus reas kiiresti hõrenenud. Kask kuulus päris viimaste sekka.

Tagasi tulid nad teatrisse, enamasti Tallinna Draamateatrisse. Aga lavale ei jäänud Kask kauaks. 1957. aastal kutsuti ta vast loodud Eesti Televisiooni. Ja sinna ta jäigi.

Minu mäletamised Tõnisest ulatuvad just sellesse aega, mil televisioon oli midagi väga uut ja vapustavat. Õigemini, ükskord meenutas ta ise, kuidas kolm innukat noormeest tulid vanasse raadiomajja (kuhu pidi mahtuma ka telestuudio), et paluda laenuks üht väiksemat sorti filmikaamerat koolifilmi jaoks. Saimegi. Just selle kaameraga tegi Jüri Sillart (legendaarne kinomees ju temagi) oma esimese filmi.

Hiljem puutusime kokku juba uhiuues telemajas, kuhu mind kohe pärast sundteenistust armees 1965. aasta lõpus tööle kutsuti. Tunnistan, et mina seal sisse ei elanudki. Kaske mäletan kui karmi olekuga ülemust, kes aga just sel ajal alustas meie TV-ajaloo esimest sarja «Mis Koosta peres uudist».

See oli omamoodi nipiga järjelugu, kus mängisid peaaegu tundmatud taidlejad ja millest jäi mulje, et ongi nagu elus eneses. Mäletan, et osalisi toodi tagaustest ja poolsalaja kaamerate ette, kus nad siis harjumatult argises laadis hakkasid eluolu arutama või siunama. Oma aja mängureeglite piires. Partei ja valitsuse enesetunnet riivamata. Aga ometi mõjus see lugu vaatajaile isegi kuidagi vabameelse või koguni mässulisena.

Aeg kulges, asjad muutusid. Kord nii, kord naa. Tõnis tõusis telemaja karjääriredelil paar pulka kõrgemale. Mäletan oma imestust, et millal ta küll neid täispikki või koguni mitmeosalisi mängufilme jõudis teha. Omamoodi karge ajamärk oli näiteks «Pimedad aknad» (1968, Lilli Prometi motiividel). Pöördeaastatel üllatas Tõnis aga tõeliselt hea ning tundelise filmiga «Vana mees tahab koju» (1991, Raimond Kaugveri romaani ainetel ja Kaljo Kiisaga peaosas).

Mäletan sedagi telehetke 1993. aastal, kui ekraanile ilmus «Õnne 13». Mulle meeldis Astrid Reinla – Tõnis Kase esimene osa sedavõrd, et olin oma abikaasale ütelnud: «Muidu ma neid seriaale ei salli, aga sellist kirjutaks või isegi.»

Aimugi polnud, et mõne aja pärast see juhtubki. Ükskord 1996. aasta hallil sügisel saime kogemata kokku Viru tänaval. Mõlemad millegipärast murelikud. Sõna siit, teine sealt. Aga mõne aja pärast ilmus Kask minu tööruumi tollases Sõnumilehes, vaatas mulle oma vingelt tõsise pilguga otsa ja ütles, et tal oleks mulle üks jutt.

Aimasin, milles asi. Küsisin vaid, kui palju ta mulle mõtlemisaega annab. Oli see tund või pool, enam ei mäleta. Ohkasin ja ütlesin: nojah, eks ma siis proovi. Tõnise näkku ilmus üks ta nappidest, ent tähendusrikastest naeratustest.

Nii said meist teekaaslased-kaasteelised Õnne tänaval tervelt seitsmeks aastaks. Oli see vast aeg! Vana kooli meestena hankisime viimaks ka mobiiltelefonid, sest teisiti enam ei saanud. Eriti hästi oskas Kask edastada häälsõnumeid. («Kus sa jälle oled? Oleks vaja rääkida, asi on enam kui tõsine!» Jne, jne.)

Eriti vana kooli mehena kirjutas Kask kõik minu stsenaariumid ringi režiistsenaariumiks. Põiki paberil, sekunditäpse kaadripikkusega. Ta tegi seda käsitsi. Kirjutusmasinast rääkimata, arvutiklaviatuurist hoidis ta samuti eemale. Ja niimoodi nädalast nädalasse.

2003. aasta kevadel ta Õnne tänava asjadest siiski loobus. Tervis nõudis oma. Mina jätkasin veel kümmekond aastat koos Ain Prosaga, aga see on juba teine lugu. Samas jälgis Tõnis oma lapse (seda ju «Õnne 13» on) käekäiku pingsalt, mõnikord isegi kiivalt.

Viimastel aastatel suhtlesime enamasti telefonitsi. Ning peateema oli ikka ja alati Õnne tänava käekäik. Minu meelest oli see jutuks ka päris viimasel korral.

Mida veel? Legendaarne Tõnis Kask oli omamoodi keerulise iseloomuga mees. Mul on hea meel, et seitsme koostee-aasta jooksul polnud meil ühtki sellist konflikti, mis oleks ka meelde jäänud. Ainult koostöö ja koostee. Mõlemad olid huvitavad ja õpetlikud.

Ja nüüd saan vaid ütelda: hüvasti, Tõnis!

Box

Tõnis Kask

Sündis 1929. aastal Viljandimaal Tarvastus.

Lõpetas 1949. aastal Viljandi 2. keskkooli, 1953. aastal GITISe eesti stuudio ning 1962–1964 oli täiendusõppel sama instituudi kõrgematel kursustel (televisiooniteooria eriala).

Aastatel 1953–1957 töötas Tallinna Draamateatri näitlejana ja lavastas isetegevusteatrites. 1957. aastast töötas Eesti Televisioonis, esialgu režissööri assistendina, hiljem oli propagandasaadete pearežissöör, alates 1961. aastast Tallinna Televisioonistuudio pearežissöör ja kunstiline juht, 1982–1984 ETV režissöör-lavastaja, 1984–1987 režissöör Tallinnfilmis ning 1987–1992 Eesti Telefilmi peatoimetaja, hiljem vabakutseline lavastaja.

Oli esimese kodumaise maaelu probleemidele keskendunud teledokumentaaldraama «Mis Koosta peres uudist?» (1965–1973, stsenaristid Helgi Oidermaa ja Rein Karemäe) looja.

Oli koos Astrid Reinlaga teleseriaali «Õnne 13» idee ja pealkirja kaasautor ning sarja esimene režissöör-lavastaja (aastatel 1993–2003, kokku 227 jagu).

Lavastanud mängufilmid «Pimedad aknad» (1968), «Kaks päeva Viktor Kingissepa elust» (1981), «Õnnelind flamingo» (1986) ja «Vana mees tahab koju» (1991).

Allikas: Vikipeedia, Postimees