/nginx/o/2016/08/27/5766691t1h85c8.jpg)
KAIS ADLAS
10.10.1945-27.08.2016
Vanemuise järelehüüe Kais Adlasele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie hulgast on lahkunud Kais Adlas, rohkem kui pool sajandit Vanemuise teatris töötanud näitleja.
Sündinud Tartus nimekate teatritegijate Epp Kaidu ja Kaarel Irdi tütrena, viis tema tee koolipingist loomulikku rada pidi vastavatud Vanemuise teatri õppestuudiosse. Lõpetanud stuudio I lennu 1965. aastal, võeti ta kohe ka Vanemuise teatri draamatruppi, mis jäi tema ainsaks koduteatriks enam kui viiekümneks aastaks.
1960ndate lõpp, 1970ndate algus Vanemuises oli erakordselt soodus aeg alustavale näitlejale: kohe oli käes eeskätt Hermaküla ja Toominga nimedega seotud Eesti teatriuuendus, samal ajal näitas Tartus oma parimaid vilju ka Epp Kaidu ja Kaarel Irdi viljeldav olustikupsühholoogiline teater. Kais Adlase nõudlikumad rollid paigutusid pigem viimatimainitud suunda (Josephine, „Mee maik“, 1969; Aquilina, „Los Caprichos“, 1973), kuid kindlasti ei saa alahinnata ka värskeimate teatriotsingute mõjuvälja olulisust, uuenduse nn legend-lavastustest õnnestub tal kaasa teha Hermaküla „Tuhkatriinumängus“ (1969). Neil aastail lisandub tema pagasisse nii rahvalikke karakterrolle (Fenja, „Tagahoovis“, 1974) kui dramaatiliselt ülinõudllikke osatäitmisi (Kattrin, „Ema Courage ja tema lapsed“, 1975).
Kõige töö- ja õnnestumisterohkemaks kujunesid Kais Adlase jaoks 1980ndad. Käes oli loomingulise täisküpsuse ja vastutusrikaste peaosade aeg: Anni, „Ülem-Austria“ (1980), Klara, „Maja pilvedel“ (1983), Anna Fjodorovna, „Barbarid“ (1985), Vargamäe Mari, „Aeg tulla, aeg minna“ (1986), Hella Wuolijoki, „Tol kevadel Tartus“ (1986); põhilavastajateks Ago-Endrik Kerge ja Raivo Adlas. Draamast komöödiasse, karakterrollidest tõsitraagikasse.
Järgnev kümnend on loominguliselt mõnevõrra kitsim, nimetamisväärt on aga Gunhild Borkmani osa „John Gabriel Borkmanis“ (1996), üks väheseid koostöid Jaan Toomingaga. Pikk ja viljakas loominguline partnerlus hakkas sel perioodil arenema Mati Undiga, kelle käe all sündis rida Vanemuise lähimineviku tipplavastusi. Mitmeski lavastuses leidis Kais Adlase anne uusi värve, tihti põikega julgesse groteski (Ida Langerbrunn, „Taevane ja maine armastus“, 1995; Stravinskaja, „Meister ja Margarita“, 2000; Dunjasha, „Kirsiaed“, 2001; külalisena Rakvere Teatri lavastuses „Suvekool“ mängitud Elviira roll, 2004). Samuti oli Kais Adlas mitmes lavastuses Undi kõrval kui hinnatud lavastaja assistent.
Viimased aastad lisasid tema loomingusse eeskätt eredaid karakterrolle, nimetagem neist Yorki hertsoginnat („Kuningas Richard Kolmas“, 2009) ning Melie’d („Härra Amilcar“, 2011). Tema viimaseks rolliks jäi eelmisel aastal esietendunud „Punamütsikese“ Vanaema, mida Teatri Kodu saalis on jõudnud tänaseks vaatamas käia juba õige mitukümmend saalitäit väikseid teatrisõpru. Veel suurem auditoorium jääb aga mäletama Kais Adlase tuntuimat koomilist rolli ETV seriaalis „Hakkab jälle pihta“ (2013-2014).
Kolleegide hulgas oli hästi teada tema suur kultuurihuvi, kirg kaugete maade ja reisimise vastu. Oma igapäevaprobleeme ja tervisemuresid hoidus ta teatrisse toomast. Uueks hooajaks planeeritud rollid aga jäävad juba teiste mängida... Koduteatri kolleegid langetavad pea.
Kais Adlase ärasaatmine toimub pühapäeval, 4. septembril kell 11 Vanemuise väikeses majas. Teatri uksed avatakse kell 10. Pärgi palutakse mitte tuua.
Teater Vanemuine
Eesti Teatriliit
Eesti Näitlejate Liit