Eesti kultuuri täheatlas: Esimene aabits (1)
2. september 2016, 23:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
sest min-na an-nan hen-nast / min-no ih-ho ning Hin-ge / om-ma kun-nin-gast / Ül-le-mad ning Wan-ne-mad keik ris-ti rah-wast / min-no sug-gu ning Wös-sa / ning keik me min-nul on sin-no jum-ma-lik-ko hool-de ning kät-te;
Nii, silpe sõnadeks selge häälega kokku veerides (häälides), õppisid 17. sajandi lõpus lugema meie esivanemad. See eestlaste esimese õpetaja Bengt Forseliuse (1660? – 1688) aabitsa tekst pärineb põhjaeestikeelsest katekismusest. Forselius oli pisut üle kahekümne, kui otsustas pühendada oma elu eesti õpetajate ettevalmistamisele. Tartu lähedal Piiskopi mõisas avatigi 1684. aastal õpetajate seminar, üks esimesi toonases Rootsi riigis, ühtlasi esimene rahvakool Eestis. Ja samal aastal ilmus ka aabits. 1686. aasta suvel viis Forselius oma kooli esimese lennu lõpetajatest kaks noormeest, Ignatsi Jaagu ja Pakri Hansu poja Jüri Stockholmi Rootsi kuninga Karl XI ette. Poisid näitasid lugemis- ja laulmisoskust ning teenisid kuningalt kumbki tubliduse eest kuldtukati. Niisugune oli eesti õpilaste esimene PISA test. Tung hariduse järele sai sisse kirjutatud eesti kultuuri DNAsse.