Kultuuri mõte. Suurte kunstnike aeg on möödas

Jan Ritsema

FOTO: Erakogu

Kunstnikud on viimaste kümnendite jooksul läänemaailmas kõvasti profiiti lõiganud. Kui 1950ndatel oli New Yorgis 800 kunstnikku, siis nüüd on neid 80 000. Paljudes riikides on praegu rohkem kunstnikke kui sõdureid ning kunstnike armeed saadab administraatorite, kuraatorite ja kriitikute armee. Lääne ühiskond maksab neile − ja teeb nendega raha.

Kunstnikud on lääne kapitali agendid, kes loovad keskklassi ja aitavad koloniseerida ülejäänud maailma majanduslikuks ja ideoloogiliseks tervikuks. Kunstnikele meeldib reisida ning nad on läänelike väärtuste − nagu vaba individualism − väljenduseks ja kehastuseks. Kunstnikud on kapitali misjonärid, kes on sageli maskeeritud kapitali vaenlasteks. Selles mõttes esindavad kunstnikud kapitali perverssust.

Suurte kunstnike aeg on möödas. Keegi võib olla kuulus maksimaalselt kolm kuni viis aastat, siis asendatakse ta uue talendiga. Kunstnikuks olemine pole enam mitte elukutse, vaid elustiil. Kunstnik on oma aja ja ruumi valitseja, ta otsustab ise, millal ta teeb kunsti. Millal on keegi oma aja ja ruumi valitseja: puhkusel olles ja nädalavahetuseti. Kunstnikul on väike palk, ta soovib olla mobiilne ning hindab head elukvaliteeti kõrgemalt kui stabiilset sissetulekut. Ehk teisisõnu, kunstnik on keegi, keda neoliberaalne majandus näeb oma tulevase tööjõuna: ta on pidevalt puhkusel, kuid teeb tööasju 24/7 ja teeb neid omapäi, kuid võim on endiselt kapitalil. Kunstnikud on säärase «vaba» elu misjonärid, reklaamijad ja näited. Kunagi olid inimesed kellegi teise orjad, nüüd on nad iseenese orjad.

Kahe sõja vahel saatis iga katoliku pere oma hinge päästmiseks ühe pereliikme kloostrisse. Nüüd päästavad perekonnad oma hingesid, ohverdades kedagi perest kunstidele. «Minu poeg on koreograaf, ta tantsib täna õhtul Bukarestis» või «Minu tütar on filmitegija, teda kutsuti filmifestivalile Ateenas». Fantaasiad, mis kuuluvad kapitali eesliinile.

Nii see kõik läheb − kui me laseme ajalool minna oma rada ja vaatame seda kõrvalt ega tee midagi. Minu jaoks ei ole vahet, millist rada ta siis läheb, peaasi, et ta ei läheks mööda eespool kirjeldatud teed.

Mida teha?

Kuidas siis saaks kunstnike armee end lahti siduda kapitalist? Kas kunstnikud peaksid saama teadlikuks oma olukorrast, hakkama vastu, sõnastama uued ühised eesmärgid? Minu arvates mitte. Igasuguste «ühiste» eesmärkide aeg on möödas, neid on alati rakendatud vaid jõuga, isegi kui taotlused on olnud idealistlikud. Inimesed peavad suutma muuta olusid, kuid nad peavad seda tänapäeval tegema üksinda, ilma end ühise eesmärgi või ideoloogia külge sidumata. Me oleme nagu arvutid: vahetame omavahel sõnumeid, kuid meist igaühel on individuaalne IP-aadress.

Me kardame üksteist, kuid parema tuleviku nimel peame selle hirmu ületama. Kui Sartre ütles, et inimese põrguks on teine inimene, sest teine inimene teeb meid nõrgaks, ta võib meile ohtlik olla. Kuid hirm teise inimese ees on ühtlasi hirm iseenese ees, kahtlus, et ei suudeta tagada enda heaolu. Kas ma suudan töökohta säilitada? Kas ma suudan oma positsiooni parandada? Kas ma suudan arveid maksta? Kas ma suudan oma suhteid hoida? Kapitalism on väga edukas sääraste hirmude üleskütmisel, ta veenab meid, et igaüks on üksinda, haavatav ning vajab kaitset. Kõik ressursid on pandud tööle, et hoida alles pisikesi vanglaid, kuhu me oleme iseennast kinni pannud, veendumuste ja uskumuste komplekti, mis materialiseeruvad meie majades, peredes, partnerites, töös, omandis jne. See tuleb lõpetada. Teine inimene ei ole meie vaenlane, vaid meie tugi ja ligipääs uutele ressurssidele nagu teadmised või kogemused. Ära muuda end asjaks, ära kohtle ennast nagu jalgratast, ära võitle kogu aeg maailmaga, vaid ela maailmas ja maailmaga koos.

Selle jaoks peame jõudma majanduseni, kus ei ole raha. Kapitalism vajab millegi puudumist, sest siis tekib inimestes selle järele iha ja ühtlasi hirm teiste ees, et nad võtavad selle meie eest ära. Kuidas hirm ületada? Kuidas saada lahti veendumusest, et meie põrgu on teises inimeses? Mina ütlen: inimesed on palju kenamad ja targemad kui see, millisena nad ennast kohelda lasevad.

Me peame alustama vaikeselt ja aeglaselt, sammhaaval. Küsimus ei ole totaalses revolutsioonis − jah, see on revolutsioon, aga ta algab tasapisi ja levib siis nagu vesi, tungides igale poole. Me ise vajame radikaalset muutust. Revolutsioon iseendas tähendab enese vabastamist senistest uskumustest ja veendumustest, oma jumalakompleksist, kompleksist, mis sosistab sinu kõrva eksitavat laulu, mille sõnadeks on: sul on õigus.

Ei tohi mõelda esmalt kontseptsioonile ja siis soovile seda kuidagi kehtestada, vaid peame mõtlema, mis meil juba olemas on. Enamik inimesi kujutleb midagi, mida pole olemas. Kujutleme parem seda, mis juba on. Ja on kaks inimest − sina ja mina. Alguseks piisab meist täiesti.

Me püüame jagada omavahel nii palju, kui me ise tahame. Ei pea kõike jagama, ei pea võrdselt jagama. Paljud meie teod ei ole võrreldavad, rääkimata rahas mõõtmisest. Teine inimene ei ole kohustatud jagama midagi, mida ta ei taha. Raha ei tohi pakkuda, isegi kui jagatakse toitu või bensiini − jagamine peab olema ilma rahata ning võimalikult väheste reeglitega. Saame hakkama ilma nendeta. Meid, inimesi, ei pea kaitsma meie, inimeste eest.

Säärane uus ühiskond suudab meie erinevustest põhjustatud takistused eemaldada. Me ei ole ühesugused, me ei tahagi olla, me ei näe sarnased välja ja me ei mõtle ega tunne ühtemoodi. Las nii jääda. Uus maailm pühitseb erinevusi maailmas, kus neid on rohkesti.

Me alustame oma rahavaba majandust kahe sõltumatu inimese vahel: pole raha, pole juhtkonda, me teeme, mida ja kuidas me ise tahame. See pole nagu Airbnb või Uber, mis on ratsionaalsed altruismi vormid ja mõeldud ikkagi teenimiseks. Me peame kogu oma ühiskonnakorralduse uueks mõtlema, kuna see ehitis püsib endiselt 19. sajandil püstitatud vundamendil. Me ei vaja tsentraliseeritud võimu, vaid tuhandeid erinevaid väikeseid variatsioone ja erijuhtumeid. Mitte standardeid ega isegi mitte demokraatiat, me ei vaja, et keegi esindaks meid meie eest. Me esindame ennast ise. Hea, kui poleks ühtegi kohta, kus saab hääletamas käia.

Me jagame, aga me ei mõõda aega. Ei ole nii, et minu töötund sinu aias võrdub sinu töötunniga minu hammaste kallal. Mitte mingit valoriseerimist. Lihtsalt jaga. Ära pea arvet, ära pea läbirääkimisi, ainult täielik jagamine. Ära mõtle, et kui sa andsid mulle sada raamatut ja mina sulle kümme, siis olen sulle 90 võlgu. Mitte mingil juhul.

Jagamine teeb elu odavamaks. Jagajad saavad aru, et nad kulutavad vähem ja sealt tuleb ka nende sissetulek. Neil pole vaja enam valitsust, maksude maksmist, kindlustust, reegleid, liidreid. Ilma mõttetu kulutamiseta, mis muutis meid jooksvateks hiirteks ratta sees, mis kunagi ei lõppenud.

Hirm teise inimese ees asendub jagamisega. Muidugi ei juhtu see üleöö, me liigume sammhaaval, esmalt sina ja mina, siis kümme, siis 100, ja nii edasi. See on revolutsioon, mis on tugevam kui varasemad, kuna põhineb isiklikel eesmärkidel. Moodne revolutsionäär tegutseb üksinda, sest ta teab: ta ei taha olla üksinda, vaid üksinda koos.

Kes tahab liituda? Kes tahab jagada? Kes tahab jagada pastakaid, panne, pükse, jalgrattaid, raamatuid, patareisid, riideid, nuge, diivaneid, autosid? Kes tahab jagada ruumi, teadmisi ja kogemusi? Andeid, erinevusi ja hirme − kes tahab seda kõike jagada?

Jan Ritsema (1945) on hollandi lavastaja, kes on lavastanud Shakespeare'i, Koltèsi, Jelineki ja Heiner Mülleri tekste üle kogu Euroopa. 1978. aastal asutas Ritsema Amsterdamis International Theatre Bookshopi, mis on kirjastanud üle 400 raamatu. 2006. aastal asutas Prantsusmaal Saint-Erme'is alternatiivse kunstnike loomemaja Performing Arts Forum (PAF). 

Ritsema plaanib Eestis, täpsemalt Massiaru vanas koolihoones avada mõttekoja-uurimiskeskuse, kus kunstnikud saaksid eksperimenteerida, mõelda ja pühenduda nii oma loomingule kui ka ühiskonna probleemidele lahenduste leidmisele. Ritsema soovib, et loodav residentuur oleks dialoogis kohaliku kogukonnaga.

Aitäh Mart Kangro ja Alissa Šnaider.

Tagasi üles