Inimsõbralik luule

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ivar Sild «Heinakõrred»

FOTO: Raamat

Ivar Silla uus luulekogu jaotub kolmeks osaks: «Kui teisi ei ole», «Head asjad» ja «Psühhopaadi sünd». Enamiku keskmisest tsüklist moodustavad Reisegedicht’id, mis toovad silme ette üksinda Kesk-Euroopa aasadel rändava luuletajast reisiselli. 

Mööda tuiskab vihmane Vana-Saksa maastik, vastu võib tulla Heine ja nukrad seebud tuututavad vandersellile oma kurblikke signaale. Luuletaja rullib oma käsikirja postitõlla pingile, otsib välja hanesule ja kirjutab taas tiitliks: Reisegedicht. Kuid ennäe, juba seal ongi Berliin, kus kaks paksu keskealist meest viina joovad. Edasi lugedes saame teada, et need mehed moodustavad paari ja hoolimata sellest lähevad vastu ööd teisi omasuguseid otsima. Luuletaja seisab seeaeg aga juba Londoni ja Pariisi filmilikes suurlinnatuledes.

Üks esimese tsükli viimaseid luuletusi on «Marakratt ja suurem kui ise». Siin on värske hommik lõunamaises looduses. Mööda teed tuleb tilluke elevant, sinivaal teeb dešifreerimatut häält. Nõtke kass rühib mutikuhila poole ja ämblik matsutab selle sügise viimast kärbest. Loomade hääled ja nendesse kirjutatud kommunikatsioon annavad semiootilise kihi Silla luulesse. Ivar Silla luule on pretensioonitu ja küllaltki inimsõbralik.

Tagasi üles