Aabitsate rohkus on vabaduse märk

Janno Põldma, Heiki Ernitsa ja Heli Prii «Aabits» Mauruse kirjastus, 183 lk, 2015

FOTO: Raamat

Ütle, millise aabitsa järgi sa õppisid, ja ma ütlen, kui vana sa oled. Kui silmad löövad särama kollase raamatu peale, mille kaanel kooli tõttav poiss, ollakse vanavanema eas. Kukepildiga aabitsa puhul on keskiga pöördumatult käes. Karuaabitsast õppinu läks kuueselt kooli ja ta on praeguste õpilaste lapsevanem.

Tellijale

Tulevikus see hilistekkeline rahvatarkus enam ei kehti. Aeg, kui Eestile oli kombeks üks aabits korraga, on jäänud veerandsajandi taha. Praegu võib valida kuue-seitsme variandi vahel, mis tiitellehe pöördel asuva teabe kohaselt vastavad riiklikule õppekavale. Leidub ka selliseid, mille abil saab tähti ja lugemist õppida, kuid kooliaabitsatena neid ei kasutata. Säärased on koolieelikuile mõeldud väljaanded, erilise koostamisprintsiibiga aabitsad nagu näiteks «Juku ja Juta aabits» (2014), mis koosneb anekdootidest. Või siis n-ö piirkondlikud aabitsad, milles koha- ja keelespetsiifika on tähtsamad kui lugemaõppimine. «Kiräoppus» (1999) on võrukeelne ja «Seto aabits» (2011) setukeelne, «Aabets» (2009) jällegi kihnukeelne. Võluvormelit riikliku õppekavaga kokkukõlksumise kohta neist ei leia. 

Leelo Tungal, Ene Hiiepuu ja Edgar Valteri «Aabits»Avita, 152 lk, 1997

FOTO: Raamat

Tagasi üles