Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/09/01/5787483t1h1d3b.jpg)
Kujutate ette, et te sõidate autoga keset ööd mööda Nevada kõrbe. Ütleme, et te olete täiesti asja ees, teist taga sattunud autoga sõitma mööda öist Nevada kõrbe. Te olete oma autoga nagu taevast alla maa peale kukkunud. Teid oleks nagu taevast alla maa peale visatud.
Into this world we are thrown, nagu laulis ansambel The Doors loos «Riders on the storm». Pikka aega ei ole midagi, teid ümbritseb tühjus, kui äkki hakkab nagu midagi paistma. Midagi nagu oleks, kuid mis asi see on? mõtlete selle peale kindlasti. Kas see on hea? Mida lähemale sõidate, seda suuremaks objekt kasvab. Sellele juba üsna lähedale jõudes saate ilmselt aru, et tegemist on hiiglasliku puust mehega, kes ootab, millal talle tuli otsa pannakse. See isegi natuke kohutab teid. Kõigepealt ta ehitatakse ja siis pannake põlema. Pärast seda tunnevad mõned inimesed, et nad oleks nagu uuesti sündinud. Nad ringutavad ja nende keha oleks justkui tugev.