Katlamaja kontoriruumidesse rajatud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) osutab vastupanu selle ümber maadlevatele tootmishuvidele: alles paar aastat tagasi pidanuks kinnitatama detailplaneering, mille tulemusel oleks muuseumi kasutatavale alale tekkinud viiekordne büroohoone maa-aluse parklaga. Tänu muuseumi eestvedajate ja loomeliitude avalikule pöördumisele seda siiski ei juhtunud. Sellegipoolest pole arendustegevus EKKMi unikaalses ümbruses veel kaugeltki läbi ning viimaste lubaduste järgi võib 2019. aastal näha teostumas peaaegu et võimatuna tundunud projekti – Tallinna linnahalli renoveerimist.
Isegi kui näitusel leidus majandustegevuse mustvalget demoniseerimist (Asbjørn Skou, «XERO/POLIS #1»), on kunstnikud kahtlemata ühiskondlikult tundlikumad ning kasutavad linnaruumi kirjeldamiseks peale vastanduste tootlikkus/mittetootlikkus, funktsioon/funktsioonitus, rajatud/tühi palju laiemat sõnavara. Näiteks Jon Benjamin Tallerås demonstreerib videos «No Alternate Route» (2015), kuidas jalutuskäigul tajutakse n-ö nähtamatuid linnaelemente – kõiksuguseid materiaalseid tugistruktuure, mida mööda üles ronida, millest üle hüpata ning mille äärel kõõluda. Valides linna läbimiseks alternatiivse trajektoori, elavdatakse oma kujutlusvõimet, mis on standardiseeritud elukeskkonna poolt kontrollile allutatud.