Arvo Pärdi kompositsioonilised mängud

Tõnu Kaljuste ja Arvo Pärt tänasid publikut.

FOTO: Andres Reinart

Pärdi päevade reedese avakontserdi «Pro et contra» kava, kus Tallinnas Jaani kirikus kõlasid nii helilooja 1960. aastatel loodud kollaažid kui ka ülivärske ja Eestis alles esiettekandele tulnud instrumentaalteos «Greater Antiphons», meenutas üht mõtet, mis on tema muusikat viimastel aastatel kuulates korduvalt pähe tulnud.

Tellijale

See puudutab Arvo Pärdi loomingu ühtsust: kuigi helilooja nooruspõlve ja talle maailmakuulsuse toonud hilisemad tintinnabuli-stiilis teosed näivad esmapilgul kuuluvat eri maailmadesse, tundub ometi, et tegelikult ajab ta neis üht ja sedasama asja. See on kompositsiooniline mäng, mida määratleksin kui «ütlemise ja varjamise samaaegsust». See vajab kommentaari.

Loomulikult ei süüdista ma Pärti vassimises või valetamises, mis võiks muusikasse ülekantuna tähendada teose idee hägustamist põhjendamatu materjali sissetoomise tõttu või lausa konjunktuursetel kaalutlustel tehtud kompositsioonilisi otsuseid. Pean silmas pigem seda, et vorm, mis Pärdi muusikas on sisu ehk teose idee ja sellena kehastunud struktuuri adekvaatne, aus ja kompromissitu väljendus, on seda samal ajal paradoksaalselt ka varjav.

Tagasi üles