Lõpmatu rännak muusikas

Kirke Ert
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vox Clamantise dirigent ja kunstiline juht Jaan-Eik Tulve.
Vox Clamantise dirigent ja kunstiline juht Jaan-Eik Tulve. Foto: Eero Vabamägi

Täna esitletakse Pärdi päevade kontserdil «Stabat Mater» Jaani kirikus vokaalansambli Vox Clamantis uut Arvo Pärdi loominguga albumit «The Deer’s Cry». Kauamängiv ilmub plaadifirma ECM New Series alt ja selle produtsent on Manfred Eicher isiklikult. 

Kuigi suurem osa albumi materjalist salvestati Tallinna Issanda Muutmise kirikus 2013. aastal ja vahepeal Pärdi poolt juurde kirjutatud lugu «Drei Hirtenkinder aus Fátima» aasta hiljem, oodati selle avaldamist mitu aastat.

Vox Clamantise kunstiline juht ja dirigent Jaan-Eik Tulve nimetab seda plaadifirma ECM fenomeniks, et salvestatud muusikal lastakse pikalt marineerida, õiget aega oodata, sest avalikkuse ette peab jõudma  ainult tippkvaliteet – see filosoofia toetub firma omanikule Manfred Eicherile.

«Eicheri visioon hõlmab tõesti kõike – alates muusikast kuni plaadibukleti paberi ja fotodeni välja, mitte midagi ei ole juhuslikku. Tema huvi ei ole võimalikult palju muusikat välja anda ja selle pealt teenida, vaid see, mida ta sügavuti tunneb ja millest ise naudingut saab. Seetõttu võtab osa protsesse palju aega, sest nii on vaja. Eicheril on hea nina, ta ootab ja tunneb ära õige hetke, mil album peaks avalikkuseni jõudma,» selgitab Tulve.

Vox Clamantis on ECMi ja Eicheriga koostööd teinud juba aastaid, jättes jälje mitmele albumile. Ansambli päris esimene enda plaat, «Filia Sion» ilmus 2012. aastal. «Eicheri ettepanek oli toona, et oma esimesel albumil oleksime kogu alastuses sellistena, nagu oleme, midagi juurde pookimata, tehes seda, mis meid kõige rohkem kõnetab – gregooriuse laul ja varajane polüfooniline muusika,» meenutab dirigent. «Kuna oleme Pärdiga väga tihedalt seotud ja laulame väga palju tema loomingut, tekkis hiljem mõte midagi temaga seotut teha ja nüüd ongi album valmis.»

Algselt oli kogu salvestusprotsess planeeritud Eicheri osalusel, kuid paraku ei klappinud ajagraafikud ja seega võeti materjal üles tema juuresolekuta. «Kuna ta on meid palju kuulnud ja kontsertidel käinud, oli usaldus. Saatsime salvestatud muusika Saksamaale ja Eicher lisas sinna midagi omalt poolt ka. Me ei teagi, mida täpselt,» muigab Tulve.

Ta meenutab viibimist ühel kunagisel salvestusel, kus kogu tehnika oli üles seatud ja lindistamine juba käis, aga kohalviibijate meelest jäi läbi kõlarite muusikat kuulates midagi puudu. 

«Manfred asetas siis käed helipuldile, praktiliselt ei liigutanudki, pigem nagu masseeris õrnalt. Ühel hetkel, ma ei tea, mis juhtus, hakkas kõik kõlama. Pärdil lõid silmad särama ja ülejäänudki hüppasid püsti, et nüüd on õige kõla käes. Ja salvestus algas. Just seetõttu on ECMi albumid nii heliliselt kui ka pildiliselt erilise ilmega,» selgitab Tulve. «Mõnikord ei leia Eicher plaadile sobivat fotot ja materjal seisab. Aga ta ei hakka välja andma midagi, mis ei ole täiesti õige. Eicher on ülisügav ja tundlik, heas mõttes maailma ajaloost, kultuurist ja kunstist läbiimbunud, seistes julgelt pinnal, kus ta kaasa räägib.»

Tulve ütleb, et selliste inimestega kokku sattumine tänapäeva ülitihedas maailmas on suur õnn. «See, kui saad teha tööd inimestega, kes on tundlikkuse nivool enam-vähem samas kategoorias, on õnn. Voxile on Pärdi ja Eicheriga koos tegutsemine ülisuur privileeg.»

Kui Vox Clamantis 20 aastat tagasi alustas, kuulusid repertuaari vaid gregooriuse laul, vanamuusika ja varajane polüfooniline muusika. Väga kiiresti tekkisid aga kontaktid erinevate eesti heliloojatega, kes soovisid neile kirjutada tänu gregooriuse laulu baasile – selline fraseerimine, muusika tunnetus ja hääle tekitamine on ju teistsugused. Üsna pea jõuti ka Pärdini. «Minu jaoks on Pärdi loomingus väga palju sarnasusi gregooriuse lauluga just muusikalises tunnetuses ja tundlikkuses, seetõttu oli tema muusikani jõudmine loomulik. Esimesi teoseid, mida laulsime, oli «Summa». Edasi tõi ta juba ise meile sobivaid lugusid,» meenutab Tulve.

Vox Clamantise uus, Arvo Pärdi loomingu album «The Deer’s Cry».
Vox Clamantise uus, Arvo Pärdi loomingu album «The Deer’s Cry». Foto: Eero Vabamägi

Uus album «The Deer’s Cry» on läbilõige Vox Clamantise teekonnast Arvo Pärdi muusikas. Produtsent Eicher soovis, et albumil oleks ka instrumentaalmuusikat.

«Ammusest ajast oli meil juba salvestatud «Veni creator» koos oreliga. Sellele lisaks pakkus Arvo Pärt välja veel kaks lugu, mida avalikult eriti esitatud ei olegi. Esimene neist on Helle Mustoneni mälestuseks kirjutatud «Von Angesicht zu Angesicht» ja teine «Sei gelobt, du Baum», mille teksti autor on Viivi Luik. Seega on instrumentaalpuudutus olemas. Kõik albumi lood on aga meie ansamblile omased ja südamesse juurdunud,» jutustab kunstiline juht. «Pärdi muusika on ühest küljest ajatu, teisest üliaktuaalne, nagu ka tekstid, mida ta kasutab või mis on aluseks tema instrumentaalmuusikale. See muusika on pikk rännak, lõpmatu minek läbi helide ja muusika, edasi tekstidesse, kust võib leida iga päev uusi ja uusi avastusi ning sõnumeid.»

Küsimuse peale, kas albumist võib saada Grammy nominent, dirigent Tulve pisut kohmetub. «Grammy on oma olemuselt loomulikult suur tunnustus, selles pole midagi halba, kuid ma arvan, et mitte ühelgi muusikul ei ole see kunagi oma sihtide seadmisel konkreetseks eesmärgiks. Et meil on Arvo Pärt ning võimalus tema muusikat kuulata ja selle kaudu temaga suhelda, mõtiskleda, kaalub üles kogu ajaloo Grammyd. See muusika on tohutu kingitus ja on olemas Grammyst sõltumata.» 

Albumit «The Deer’s Cry» esitletakse lisaks Eestile Ameerika Ühendriikides, Itaalias ja Venemaal. New Yorgi esitluskontsert toimub 18. septembril ning see on ametist lahkuva president Toomas Hendrik Ilvese initsieeritud ja toetatud. «President on suur Pärdi ja ECMi austaja ning soovis oma viimase visiidiga USAsse presidendina teha muusikalise kingituse, mis esitluskontserdina nüüd realiseerub,» räägib Tulve.

Kodumaal esineb tunnustatud vokaalansambel üsna harva, pärast tänaõhtust Jaani kiriku kontserti Pärdi päevade raames alles detsembris.

«Esineme Eestis harva, sest Vox Clamantisel on igapäevase eluga suuri raskusi. Meil on palju kontserte, me teeme veelgi rohkem proove, isegi väga palju, aga meil ei ole selleks rahalist katet. See tähendab, et meid hoiavad elus välismaal toimuvad kontserdid. Töö intensiivsus on küll sama, mis riiklikel kollektiividel, aga meie lauljad ei saa regulaarset kuupalka, mis võimaldaks rahulikult ainult sellele tööle keskenduda,» märgib Tulve. «Ise me eriti palju kontserte ei organiseeri, kui keegi korraldajatest meie poole pöördub, siis saame siin esineda.»

Detsembris tähistatakse 20. sünnipäeva ja sel puhul toimub kolm kontserti, neist kaks koostöös heade muusikaliste sõpradega. «Ühel kontserdil laulame ansambli soolokava, teisel esineme väga huvitava Norra ansambliga Trio Mediæval, kus astub üles ka trompetimängija Arve Henrikssen. Kolmas programm on kauaaegsete Iisraeli muusikutest sõpradega, eesotsas Yair Dalaliga, oleme seda kava esitanud varem nii Tallinnas kui ka Jeruusalemmas, aga see on sünnipäevaks saanud uue kuue.»


Arvo Pärt, Vox Clamantis
«The Deer’s Cry»
Dirigent ja kunstiline juht: Jaan-Eik Tulve
Helirežii: Igor Kirkwood ja Margo Kõlar
Salvestuse kunstiline juht: Helena Tulve
Mastering: Manfred Eicher ja Christoph Stickel
Produtsent: Manfred Eicher
Esitluskontsert neljapäeval, 8. septembril kell 19.00 Jaani kirikus Tallinnas

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles