Teatri positsioon Eestis: esmapilgul liiga hea, et olla tõsi

Anneli Saro Foto: Kristjan Teedema

Turu-uuringute ASi küsitluse «Teatri positsioon ja roll ühiskonnas» tulemused on nii head, et panevad kriitilisema inimese tahes-tahtmata kahtlema, kas tegemist pole mitte mingi metodoloogilise veaga.

Tegelikult ei ole küll mingit põhjust küsitluse metodoloogias kahelda, sest valdav osa tulemustest langeb kokku varasemate Eesti elanikkonna kultuuritarbimise uuringute järeldustega ning osaliselt ka rahvusvaheliste suundumustega: teater on eestlastele erakordselt oluline, keskmine vaataja on nooremapoolne või keskealine kõrghariduse ja keskmise sissetulekuga naine, teatris käivad inimesed on aktiivsed ka teistes kultuurivaldkondades, Eesti laiapõhjaline publik otsib teatrist eelkõige meelelahutust (nooremad rohkem kui vanemad) ning on nähtuga üldiselt rahul. Pööraksin tähelepanu vaid mõne ilusa arvu või koleda eelarvamuse tagamaadele.      

Esiteks. Ootuspäraselt nõustus väitega «Teater on üks olulisemaid osi kultuurist» koguni 86 protsenti vastajaist. Sellel seisukohal olid nii teatrisõbrad kui ka teatrikauged isikud. Tõsi, nooremad inimesed olid selles palju vähem veendunud kui vanemad. Võrreldes kümne aasta taguse uurimusega, on kasvanud ka nende inimeste hulk, kelle arvates on teatris käimine üks paremaid vaba aja veetmise vorme (68 protsenti vastajaist). Kui midagi on Eesti riigis püsivat, siis näivad need olevat elanike kultuurilised väärtushinnangud. Miks see ikkagi nii on? Milliseid väärtusi eestlased teatrile annavad, seda tahame Tartu Ülikoolis kvalitatiivsete uuringute kaudu välja selgitada.