ERSO 90. hooaeg algas paduromantilises vaimus

Leif Segerstam juhatab ERSOt. Foto: Peeter Langovits

Ülevat ja hingepuhastavat elamust oli juba ette oodata, heitnud pilgu kavalehel üles loetud teostele. Nii ka läks. Vaevaliselt tõuseb dirigendipulti kogukas, Soome jõuluvana meenutav elav muusikalegend Leif Segerstam. ERSO ees oli ta viimati kümme aastat tagasi. Ühe käega puldi vasksele raamile toetudes juhatab ta teisega avarituaali juurde kuuluvat riigihümni.

Piripardani tulvil saal, seistes mängiv ERSO, lisaks esimese teose ettekandele kaasatud Eesti Rahvusmeeskoor: ühtäkki tunneme end asuvat soome-eesti ühiskirikus. Ei mäletagi, et oleksin varem riigihümni lauldes tundnud end otsekui ühe sümfoonia finaalis. Sellise avara joonega jõudis hümn saali Segerstami käe all.

Sakraalne, ütleksin, et lausa plahvatav ülevus jätkub avamänguga Richard Wagneri ooperile «Tannhäuser», milles osaleb ka palverändurite koor. Sellist versiooni on rahvusmeeskoor Neeme Järvi juhatusel varemgi esitanud. Ja kujutab endast dramaatilist sulamit kahest kontrastsest, ühelt poolt vaimu ja teiselt poolt elunaudingute ilmast. Kui siis koor laulab «Arm osaks saanud palverändurile, kes igavesse rahusse kord siirdub!», siis tundub, et kontserdisaali lagi tõuseb seintelt taevasse ja kõrgele dirigendi pea kohale tõstetud kätest saavad inglitiivad.