Kas on kerge olla koer

Jääb meelde: Leino Rei aktsioonis. Foto: Gabriela Liivamägi

Austraalia näitekirjaniku CJ Johnsoni «Koerapäevikud» («The Dog Logs», 2001) on vabastav vaheldus pingelisi inimsuhteid käsitlevale nüüdisaegsele lääne dramaturgiale meie teatripildis. Laval on ainult koerad ning nende lihtsalt mõistetavad ning kaasaelamist võimaldavad rõõmud ja mured. Tõsi: kõigi nende murede peapõhjustaja on inimene. 

Koer on ju inimese poolt kõige rohkem mõjutatud psüühikaga loom. Koerte maailm on nii tihedalt läbi põimunud inimeste omaga, et künoloogilise aspekti kõrval tõstatab lavastus palju inimlikke probleeme. See paralleelreaalsus teeb lavastuse vaimukaks ja sisukaks.

Näitemäng on osalt süüdistav, peamiselt aga absurdne. Koerad mitte ainult et ei räägi selles, vaid ajavad nii mitmetahulist, alltekstirikast ja filosoofilist juttu, et sotsiaalne mõõde jääb teatrikummastuse varju. («Ma olen nii valvas, intelligentne ja kaval. Ma olen kasulik, kurat küll!»; «Ma rebisin ta väikese klähviva pea otsast. Eks nüüd võib tulla mingeid tagajärgi.»; «Kui ma oleksin inimene, ma oleksin lambateaduste doktor»; «Nüüd ma istun sinu koti kõrvale maha ja siis tehakse sinuga midagi.»; «Sinu kidra närin ära ma haledaks lautoks».)