KULTUURI MÕTE. Näitleja on otseses sõltuvuses tuhandetest inimsilmadest
Arlecchino-nimelise auhinna laureaadi Risto Kübara kõne Hollandi teatripreemiate kätteandmisel.

Risto Kübar lavastuses «Three Kingdoms».

FOTO: Ene-Liis Semper/NO99

Arlecchino-nimelise auhinna laureaadi Risto Kübara kõne Hollandi teatripreemiate kätteandmisel. Kõrge tunnustuse tõi eesti näitlejale roll lavastuses «Dit zijn de namen», mis etendub Belgia teatris NTGent.

*Risto Kübara soovil avaldame teksti muutmata kujul

Head inimesed,
palun vabandust, et ma ei ole siin
sellel laval,
et võtta vastu preemia, mis mulle anti.
ma ei saanud tulla.
ma pidin tööd tegema.
ma tahtsin õppida teksti.mul ei ole palju aega.
ma pidin valmistuma selleks, mis on teater.
siinolemine tähendab olla teatrist kaugel.
see siin on teatrist väga kaugel.ärge saage minust valesti aru,
see ei tähenda tingimata, et ma ei lepi
teie panuse ja püüdlusega muuta tänane meeldejäävaks
lõputuks
imetlusväärseks.
ilmselt see tähendab midagi.
see peab tähendama.
ma lihtsalt ei tea, miks ja kuidas.
veel.

ma olen tänulik.
ja ma tahan tänada žüriid, et nad tegid minu pingutuse nähtavaks,
tuues mind täna siia.
tehes minu isiku samuti nähtavaks
teatud moel
isegi rohkem nähtavaks.
nähtavaks.
nähtavaks nende jaoks, kes seisavad tuhandeid kilomeetreid eemal kohast, kus mina seisan.

päeval, mil uudis eesti ajalehtedes teatavaks tehti, sain ma kolm telefonikõnet.
oligi kõik.
perekonnaliikmed.
see tähendas neile midagi.
nad ei ole näinud minu töid nüüd juba mitu aastat.
esiteks seetõttu, et asjad, mida ma hakkasin tegema, olid veidi liiga karmid.
ma arvan.
me ei ole tegelikult sellest kunagi rääkinud.
mis ilmselt ongi vastus küsimusele.
või mitte?
ma arvan, et on.
ja teiseks
sest ma lahkusin nende nägemisulatusest kuhugi mujale,
et olla osake proovidest, mis on täis kirge, mis teevad mu olemise kergemaks.

see, mis juhtus mõned kuud tagasi, kui mu isik pjedestaalile tõsteti
veel kolme kõrvale
või võistlusraja stardijoonele
veel kolme kõrvale
(ma ei tea,
sõltub päevast)
andis neile kindlustunde, et see, mida ma teen, on aktsepteeritud ja sellel on väärtus.
seista nüüd siin teeb mind isegi veel väärtuslikumaks.
see paneb nad uhkust tundma.
inimesed, kes seisavad tuhandeid kilomeetreid eemal kohast, kus mina praegu olen,
teavad, et sel on tähtsust.
teavad, mis omab tähtsust
ja et see omab nüüd tähtsust.
miski omas tähtsust.
ja mis omas tähtsust,
on liiga kaugel, et selleni ulatuda.
ainus, mida nad saavad teha,
on usaldada kuvandit, mis sellest on loodud
juba kuid tagasi
ja nüüd
teiste poolt.
see omab tähtsust teatud ringi jaoks.
ja see omab tähtsust nende jaoks, kes on kaugel.
mis siis omab tähtsust?
klikid.

oli hommik.
ma istusin toolil ja mõtisklesin, kes ma olen ja mis see on, mida ma teen.
ma kivistusin, kui ma avastasin, end mõttelt
või järelduselt
et peaaegu igal õhtul ma pean (või vajan) seda, et sajad inimesed istuksid oma
oli hommik.
ma istusin toolil ja mõtisklesin, kes ma olen ja mis see on, mida ma teen.
ma kivistusin, kui ma avastasin, end mõttelt
või järelduselt
et peaaegu igal õhtul ma pean (või vajan) seda, et sajad inimesed istuksid oma
toolidel ja annaksid mulle väärtuse.
mingi osa sellest mõttest hirmutab mind segaseks.
olla otseses sõltuvuses tuhandetest inimsilmadest
naeratustest
häältest
arvamustest
toolidel ja annaksid mulle väärtuse.
mingi osa sellest mõttest hirmutab mind segaseks.
olla otseses sõltuvuses tuhandetest inimsilmadest
naeratustest
häältest
arvamustest
väärtustest
selleks, et tunda ent terviklikuna.
ja olles siin tunnen ma, et mul oleks olnud vaja rohkemat
aga mul ei ole.
mul on vaja teksti õppida.
mulle piisab õhtust, kus ma saan
pisut omada kontrolli selle üle, mis on mulle tähtis.

nii et
aitäh, et ütlesite mulle, et minuga on kõik hästi
ja et ma olen tunnustatud
ja et see omab tähtsust.
ma tõesti tänan neid inimesi, kes ütlesid
inimestele, kes on tuhandeid kilomeetreid minust eemal,
et minuga on kõik OK.
see auhind on kõigile neile, kes on tuhandeid kilomeetreid eemal kohast, kus mina olen,

te tegite nad väga õnnelikuks.
ma soovin teile kõigile meeldivat õhtut
parimate soovidega,

Risto

Risto Kübar lavastuses «Dit zijn de namen».

FOTO: Phile-Deprez

**************

Dear All,
I apologize not being here
on that stage
to accept the award that was given to me.
I couldnt come.
I had to work.
I wanted to learn the text.
I don’t have much time.
I had to prepare for what is theatre.
being here is being far from theatre.
its very far from theatre.
dont get me wrong,
definitely it doesn’t mean that I don’t acknowledge the contribution
and effort from your side to make today memorable
inifinite
fabulous
I guess it matters.
it has to.
I just dont know why and how.
yet.

I am thankful.
and I want to thank the jury for making my effort visible.
by bringing me here tonight.
for making my person visible as well.
in a way
more visible.
visible.
visible for them who stand thousands of kilometers far from where I stand.
the day it was announced in Estonian newspapers I got three phone calls.
that’s all.
family members.
it mattered to them.
they haven’t seen my work for quite some years now.
first because the things that I started to do became a bit too much.
I think.
we haven’t really talked about it.
which answers the guestion.
no?
I think.
and secondly
because I left from their direct sight to somewhere else,
to be part of the rehearsals that are full of passion that lightens me up.

the happening few months ago raised my person to the pedestal
next to three others
or to the beginning of the racetrack
next to three others
(i dont know
depends on the day)
it gave them the confidence that what I do is accepted and has a value.
standing here now makes me even more valuable.
it makes them proud.
people who are standing thousands of kilometers away from where I am now
will know that it matters.
know what matters
that now it matters
something mattered.
what matters,
is too far to reach.
all they can do
is to trust the image through what has been created.
months ago.
and now.
by others.
that it matters to a certain circle.
and that matters to them who are far.
what matters then?
the clique

it was morning time.
I was sitting on a chair and I was pondering about who I am and what it is that I do.
I was petrified while discovering myself thinking
or concluding
that almost every evening I have (or need) hundreds of people sitting on
their chairs to give me a value.
there is a certain part of this thought that frightens the guts out of me.
being directly dependent of thousands of peoples eyes
smiles
sounds
opinions
values
to feel myself complete.
and by being here I feel like I would have needed more.
but I dont.
I need to learn text.
I have enough from the evening where I can have
at least some amount of control of what matters to me.

so,
thank you for letting them know that I am safe
and acknowleged.
and that it matters
I really do thank the people who let them,
who are thousands of kilometers away,
know that I am OK.
this award is for all of them who are thousands of kilometers
away from me where I am.
you made them very happy.

I wish you all a pleasant evening.
Best regards,

Risto

Tagasi üles