Tanel Veenre sünge ja helge tahe

Tanel Veenre- Roosi nimi, kaelaehe-gagaat, nahk, hõbe

FOTO: Tanel Veenre

Ma ei kujuta ette elu ilma raamatuteta. Mitte et see mõeldamatu oleks, ma lihtsalt ei taha sellist maailma ette kujutada. Lugemine on nii personaalne ja intiimne tegevus, täis naudinguid ja pettumusi, et see peaks enamasti jääma lugeja ja raamatu vaheliseks asjaks. Ja ometi tahaks kogu seda elamuste tulva heast raamatust jagada ka teistega. Või vahest ütleb mu raamatuvalik enam, kui peaks. Loodan, et selliseid mõttekäike kohtab külastaja Tanel Veenre näitusel mitmekümnel erineval viisil.

Tellijale

Näituse «Tahe» peategelaseks ongi raamat. Määratlematu, aga tugev kujund, millele võib projitseerida mida iganes. Selle kujundi tugevuseks on lõpmatu vasturääkivus, sest raamatud kätkevad endas kõiki meie unustusi, hirme, ihasid, lootusi ja leppimisi. Leppimist eluga, sellisena nagu see on, ja sellisena, nagu see olla võiks või olema peaks. Kumb see õige on, seda ei tea. Ilmselt ei saa sellist vastust oodata ka Veenrelt. Tema teeb vasturääkivused pigem nähtavaks. Laseb meil endil valida. Näiteks on ühel tema raamatutest triboliit, teisel on kristlik rist. Raginal põrkuvad ristiusu loomismüüt ja evolutsiooniteooria.

Kultuur, nagu seda teame, on paljuski kirjasõnale toetuv. Ja kirjasõna kipub olema kristlikul kultuurilool põhinev. Sageli läheb meelest, et elame kahe tuhande kuueteistkümnendal Issanda armu aastal. Seda see 2016 ju tähendab, või tähendas. Veenret sellised kuuluvused ei huvita, et kelle ajaarvamise järgi me olema peaksime. Pigem on raamat tema jaoks sümbol, mis lubab vabalt liikuda läbi erinevate sajandite ja olnud aegade. Ajatus ja igavik on ju raamatute kaudu käegakatsutavad.

Tagasi üles