Aja auk. Nostalgia nostalgias

Stand By Me Foto: Kuvatõmmis

Kolm aastakümmet tagasi esilinastus Rob Reineri «Stand By Me». See on üks nendest filmidest, mille tegevus toimub minevikus ja tõeline väärtus ilmneb tulevikus.

Tagasihoidliku kaheksa miljoni dollariga valminud lugu teenis selle raha küll kenasti tasa ja omajagu tuli isegi kasumit, kuid vajus siis kuidagi vaikselt unustuse hõlma ja degradeerus vahepeal isegi telekanalite pärastlõunatesse, täitma reklaamidevahelist vaba aega, kuni avastati selle sajandi hakul uuesti.

Oregoni väikelinn. Neli varateismelist sõpra. Tundlik ja vaikne peategelane Gordie (Wil Wheaton), kõva poiss Chris (River Phoenix), uljas Teddy (Corey Feldman) ja pontsakas Vern (Jerry O’Connell) vedelevad suurema osa ajast puu otsa ehitatud onnis, kuid asuvad ühel ilusal suvepäeval issanda aastal 1959 mööda raudteerööpaid suure põnevuse ja ärevusega teele, et näha ehtsat laipa, mis väidetavalt peitub võsas paari päevateekonna kaugusel. See on imeilusas looduses filmitud mõjus ning väga liigutav lugu sõprusest, poiste mängudest, paroolidest ja hirmudest. Suurepärased osatäitmised noortelt näitlejatelt, kellest enamikust saidki tõepoolest näitlejad.