Millest võiks unistada rahvuskonservatiiv?

Anna Shkodenko töö maaliseeriast "Idealistlik" Foto: Karel Koplimets

Tallinna Kunstihoones avatud Anneli Porri kureeritud näituse «Vaikus. Pimedus. Kui me teame, mis oli, kas me teame, mis tuleb?» pealkiri mõjub saladuslikult, lubades mitut tõlgendusvõimalust: kas ees ootab zenbud-meditatsioon või hoopis apokalüptika, kus ei liigu enam heli, valgus ega aeg?

Tegelikult võtab esialgu pisut sõnatuks vaid näitust saatev kuraatoritekst, kuhu on armutult laotud suuri küsimusi ajaloost, psühholoogiast, kultuuri funktsioonist, unistuste ideoloogilisest loomusest jms. Näitusel käsitletakse eranditult kurbi lugusid eluliste lõppudega. Kui teame, mis sai konservatiivsete poliitiliste režiimide visionääridest 20. sajandil, siis mida võiksid praegused rassipuhtuse eestkõnelejad tulevikult loota?

Näituse aluse loob briti kunstniku, kunagise Turner Prize’i nominendi Phil Collinsi (mitte see laulja) video «Marksism täna (proloog)» (2010), milles räägivad Saksa DV naised, kes veel 1989. aastal uskusid veendunult idabloki paremusse ja lääne kapitalismi ekspluateerivasse loomusse. Nende usk kestis Berliini müüri langemiseni ja ilmselt veel hiljemgi.