Alustuseks peab ütlema, et Eesti kultuuripoliitika ja publik väärtustavad teatrit – seda tõestavad nii riiklik toetus etenduskunstidele kui ka publikuarv, mis 2015. aastal tegid taas rekordi. Teatristatistikat analüüsides võib öelda, et 2015. aasta oli Eesti teatrile viljakas.
Statistilisi näitajaid lähemalt uurides jääb aga silma tõsiasi, et teatripilt pole mitmes aspektis tasakaalus: riiklike ressursside jagamisel ei võeta piisavalt arvesse kvalitatiivseid (kunstilisi) ja kvantitatiivseid (publikuarv, uuslavastuste arv ja etenduste arv) tulemusi, finantsallikaid napib (teatrite rahastamine baseerub peamiselt riiklikul subsideerimisel, kohalike omavalitsuste, erasektori või välisfondide toetus on pigem marginaalne) ning teatrid on orienteeritud enamasti kohalikule, mitte rahvusvahelisele tegevusele.
Artikli eesmärk on asetada kaalukausile majanduslikud ja kunstilised näitajad, fikseerida kallutatus ja ülekaal ning pakkuda lahendusi teatrivälja tasakaalupunkti leidmiseks.