Teismelise vägivaldne doktriin

Veniamin (Pjotr Skvortsov) teab, et isegi poolpaljas naise keha on saatanast.

FOTO: Kaader filmist

Vene uuemat filmikunsti esindav «Õpilane» («Utšenik») on kurnavalt rusuv. Sünkja ahistamistunde kõrval õhkub filmist esteetilist ilu, moodsust, filosoofilist mõttesügavust. «Õpilane» on melanhoolse traagikaga viimistletud draama, religioosne traktaat, dramaatiliselt julge näide sellest, kuhu võib viia usu kriitikata järgimine.

Tellijale

Veniamin (Pjotr Skvortsov) on radikaliseerunud teismeline, kelle eluliseks verstapostiks on piibel – mitte nüüdisaegsed, inimlikud õigeusu põhimõtted, vaid üks ühele interpreteeritud tsitaadid. Veniamin ei tunnista ühiskonnas kehtivaid tavasid, liberaalseid väärtusi, valikuvabadust. Noormehe jaoks on olemas vaid üksainus tõde, millele ta soovib allutada nii teised kui iseenda.

Algab teismelise vaimne terror. Veniamin kõnnib ringi, piiblitsitaadid huulil, ründav vastus või hoop valmis igaühele, kes tema lausutud sõnu ei tunnista. Noormees mõjub kui usuline reformaator. Poiss saabub ujumistundi musta riietatult, piibel käes, heites põlastavaid pilke bikiinides hüplevatele tüdrukutele. Ta ei talu naisi ega nende «sündsusetult» paljast ihu.

Tagasi üles