/nginx/o/2016/09/21/5865247t1h0b0b.jpg)
Minu jaoks algab lavastus ideest. Ma tean esimesest proovist peale, mida ma selle lavastusega otsin. Terve ülejäänud aja otsin ma viisi, kuidas teha ennast teistele inimestele, kes on minuga samas ruumis, arusaadavaks ja mis on see osa, mis neid inimesi, kelle olen kokku kutsunud, huvitab.
Ma ei oska töötada, kui ma ei tea, mis neid inimesi minu idees huvitab (või mis neid ei huvita). Ühise huvipunkti leidmine on keeruline, kuid ühtlasi teatri juures kõige põnevam. Kui kümme natuke juhuslikult kokku saanud inimest lõpuks lavastuse ideed kannavad, on see kandmine habras ja piisab ühe inimese eemaleastumisest, et kõik hägustuks.
Seega on mul vaja esiteks ideed, mille suhtes ma olen küllaltki kompromissitu, teiseks peame samas säilitama proovisaalis erksuse ning tähelepanu, et ära tunda, kui algne impulss on vastu andnud midagi palju suuremat, ning kolmandaks soovin, et inimesi see idee tõesti ka huvitaks. Kui me ei suuda proovisaalis leida kahe kuu jooksul ühist kokkupuutepinda, oleks tegemist vormistamisega, mitte kunstiteose loomisega.