N, 8.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kultuuri mõte. Uut reaalsust otsimas

Lauri Lagle
, lavastaja ja näitleja
Kultuuri mõte. Uut reaalsust otsimas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Lauri Lagle
Lauri Lagle Foto: Herkki-Erich Merila

Minu jaoks algab lavastus ideest. Ma tean esimesest proovist peale, mida ma selle lavastusega otsin. Terve ülejäänud aja otsin ma viisi, kuidas teha ennast teistele inimestele, kes on minuga samas ruumis, arusaadavaks ja mis on see osa, mis neid inimesi, kelle olen kokku kutsunud, huvitab. 

Ma ei oska töötada, kui ma ei tea, mis neid inimesi minu idees huvitab (või mis neid ei huvita). Ühise huvipunkti leidmine on keeruline, kuid ühtlasi teatri juures kõige põnevam. Kui kümme natuke juhuslikult kokku saanud inimest lõpuks lavastuse ideed kannavad, on see kandmine habras ja piisab ühe inimese eemaleastumisest, et kõik hägustuks. 

Seega on mul vaja esiteks ideed, mille suhtes ma olen küllaltki kompromissitu, teiseks peame samas säilitama proovisaalis erksuse ning tähelepanu, et ära tunda, kui algne impulss on vastu andnud midagi palju suuremat, ning kolmandaks soovin, et inimesi see idee tõesti ka huvitaks. Kui me ei suuda proovisaalis leida kahe kuu jooksul ühist kokkupuutepinda, oleks tegemist vormistamisega, mitte kunstiteose loomisega.

Samas oleme nagu lennukisse sattunud inimesed: me oleme koos ainult teatud aja ning siis läheme laiali ning võib-olla kohtume veel kunagi, kuid võib-olla ka mitte. See ühiselt koos mõeldud aeg ei ole seetõttu mitte «hinnaline» ja «kallis» (seda ka), vaid me teame, et kui lõpuks on kõik möödas, võime mööduda üksteisest umbes-nii-terega, kuid ühiselt loodud kunstiteos peab edasi elama vahel isegi aastaid. Mis teda koos hoiab? Ainult see, kui hästi me proovisaalis inimestena üksteise keelt mõistma õppisime. Võib-olla kehtib see reegel ka väljaspool teatrit. Ma ei tea. Ma ei ole sotsiaalselt eriti pädev.

Ma ei oska teatris töötada absoluutselt vaba kulgemisega. Kõige õnnelikumad hetked proovisaalis on lihtsad hetked, kui saad aru, et näitlejad on päriselt kohal ja see, mida te ühiselt teete, on neile ka oluline. Teater on kõige halvemal juhul lihtsalt väga eemaletõukav töö − aga siit edasi saab minna ainult paremaks. Selleks et ta läheks paremaks, on vaja kõigi ruumisolijate ühist sisulist huvi. Ma tean, et mu mõte võib kõlada banaalselt, kuid see on mulle tõesti oluline.

Mulle tundub, et mida täpsem ja keerulisem struktuur, seda eneseteadlikumat elu üks kunstiteos elab. Selleks peabki enne proovisaalis näitlejatega kokku saama ning mitte erialaselt − mina olen lavastaja ja palun näitlejatel midagi teha −, vaid inimlikult. Me peame rääkima oma lavastusega ühest ja samast teemast, kuigi meie sõnad võivad olla erinevad. Ja vaikus on ka jutt, või vaikus. See hoiabki lavastusi sisemiselt koos. Näitleja tehnika harjutamisest ei piisa.

Üks oletus on, et lavastajat ongi teatris vaja ennekõike selleks, et ta sünkroniseeriks erinevad sõnastused, arusaamised ja inimesed omavahel. Minu jaoks on veel üks õnnelik hetk teatris see, kui ükski meie loomingulise koosluse liige ei tee enam valesid otsuseid ja valikuid – ehk ei tee enam seda, mida ta ei taha teha. Alguses pead sa lavastajana päris palju ka «ei» ütlema, kasutades selleks eufemisme («Võib nii ka, aga prooviks siiski nii» või «See pole päris see»). Ja siis, ühel hetkel, ei pea sa enam millelegi «ei» ütlema. Võib-olla ei pea sa siis enam üldse eriti midagi ütlema. 

Peale ühise huvipunkti on mulle väga oluline aeg. Oma aega tajuvad inimesed väga erinevalt. Vahed on väga suured ja tajutavad, mulle meeldib, kui proovides aeg muutub, taju muutub. Need on õnnelikud hetked, kui kõik, mis juhtub, juhtub ühes uues reaalsuses. See on mingit sorti paralleelreaalsus ja ma ei ole kindel, et kellelgi ilmtingimata seda «vaja» on, kuid mulle on see põnev tajumine. Paralleelreaalsuses on võimalik viibida kauem, kui see hetk ise kestab, isegi aega peatada. Vaadata kauem kui OK, ja vaadata lähemalt.

Ma loodan seda teatrist ka vaatajana: kui ruum, mis on mulle loodud, hakkab minus laienema ja kasvama, mulle ei anta vastuseid, vaid näidatakse ainult teeotsi, võimalusi, kust ise edasi vaadata, et kujutlusvõime saaks hagu. On olnud eluperioode, kus hakkan oma komplekside tõttu vaatajana teatrilt midagi nõudma, kuid ma proovin neid ootusi siis kiiresti maha võtta, sest heade lavastuste puhul viibin vaatajana selles uues ajas ja uues paralleelreaalsuses ning avastan, mitte ei küsi ega nõua. Teater on kutse minna kaugemale.

Ma kasutan uue reaalsuse kirjeldamiseks suhteliselt harva sõna «atmosfäär». Ma ei tea päris täpselt, mis asi see on. Mulle meeldib väga Paco Ulmani fotoseeria pilvest siseruumides, aga mis asi see on? Mis atmosfäär seal valitseb? Ma ei tea. Luban endale päris tihti ja teadlikult, et ma ei seleta endale asju lahti, vaid lepin sellega, kui miski mõjub mulle lihtsalt assotsiatiivselt. Ma ei loe autorite kontseptsioone, kui minu jaoks on juba moodustunud kunstiline tervik. Minu toas ripub Alice Kase maal, ta on mulle väga oluline ning praegu olen ta välja laenanud ja igatsen teda väga tagasi. Miks? Ma ei oska seletada. Võib-olla sellepärast, et ta inspireerib.

Vahel öeldakse, et nüüdisaegses teatris tuleb näitleja lavale iseendana ja see võib ta purustada. Ma ei saa sellest ausalt öeldes aru. Esiteks: sa tuled alati lavale iseendana... kuigi ma ei suuda eriti vaadata nn pihtimuslikku teatrit, seda on kuidagi koorem vaadata, ei taha. Üks inimene suudab niikuinii oma elu jooksul kanda suhteliselt väikese arvu mingeid koormaid.

Teiseks purustab näitleja end ka siis, kui ta teeb rolli. Julm on see, et üldiselt vaatame teatrit alati fiktsioonina. Vaatajana kipun väga isiklikuna mõeldud lavastuse kohta mõtlema, et see on hästi tehtud loominguline väljamõeldis. Treplevi mängimine ei pruugi olla vähem julm kui keegi, kes loob mulle teadlikult fiktsiooni, et on laval iseendana. Isiklikkus laval ei ole rohkem julm kui rolli tegemine.

Tõeliselt julm on hoopis see, kui mängid rolli, millega inimesena üldse kokku ei saa, ja teed seda lavastuses, mis sind ennast ei kõneta. Oled see siis üldse sina, kes seal mängib? Sul on ju teatris ainult kaks valikut: sa kas räägid publikuga või ütled. Mitte roll ei defineeri sind, vaid sina defineerid rolli. Sa mängid selle valikuga kogu aeg: kutsud endas esile mõne emotsiooni, avad kanaleid. Ja see saab juhtuda ainult siis, kui kasvab välja näitleja kaudu. Kedagi väljast kohustada midagi tegema, mida ta ei taha teha, ei ole mingit mõtet, olgu selleks siis roll või mingi lavaline olek.

Pean samas tunnistama, et vaatajate peale ma proovide käigus eraldi ei mõtle. Kes on vaataja? Ma ise olen. Kui laval toimuv on mulle põnev, siis usun, et see kõnetab ka vaatajat. Oleme vaatajaga samamoodi ühise huvipunkti otsingul nagu mina ja trupp. Ja kogemus, mida sa teatris publikuga jagad, ei pea olema valu. Mulle tekitab viimasel ajal põnevust teater, kus jagatakse midagi muud kui valupunktid ning ma näen mõtteid ja hetki, mis tekitavad hoopis põnevust. Kui toimub avastamine: uute võimaluste, tajude, kogemise viisi, aja muutuse avastamine. Kui avastatakse uus reaalsus. 

Märksõnad
Tagasi üles