Meie enda «Koyaanisqatsi»

Ants Tammik asus filmi «Habras maailm» tegema selleks, et linnakeskkonnast tagasi loodusesse minna. Foto: Mihkel Maripuu

Ants Tammiku nimi ei pruugi laiemale lugejaskonnale midagi öelda. Ehk piisab aga sellest, kui meenutada, et seesama noormees võitis kaheksa aastat tagasi loodusfoto konkursi šokeeriva pildi eest, mis kujutas randa uhutud hülgekorjust.

Tolleks hetkeks oli konkursil ka proffe edestanud 18-aastane Rapla gümnasist tegelenud looduse pildistamisega vaid paar aastat, müünud maha oma krossimootorratta ja ostnud selle eest fotoaparaadi.

«Tahtsin vaadata, kuhu sõber Madis Reimund hommikul kell neli läheb. Käisin kaasas, hakkas meeldima. Mäletan siiani, kuidas me ühel varahommikul põllu peal kitsi passisime. Järsku ilmus välja 20 looma ja põllust, mis oli seni tundunud igav ja mõttetu koht, sai kõige huvitavam paik maailmas,» meenutab ta ise looduse pildistamise algust.

Kuna foto jäi n-ö ühe pildi teemaks, astus Tammik Balti filmi- ja meediakooli, et operaatoriks õppida. Kool imes üha enam enesesse, nõudis absoluutset pühendumist. Loodus ja selle tunnetamine muutusid üha võõramaks. Et sidet mitte kaotada, hakkas ta kolm aastat tagasi tegema dokumentaalfilmi, mis nüüd pealkirja «Habras maailm» all ka ekraanile jõuab.

Ja veel kui tähendusrikkalt – täna algava Matsalu loodusfilmide festivali avateosena. Vaid üks Eesti film on 14. korda toimuva festivali ajaloo jooksul seda varem teinud – retrospektiivselt üks esimesi siinseid loodusfilme «Vilsandi linnuriik» aastast 1937.

Mina ütleksin (mis sest, et pisut liialdades), et 26-aastane Tammik on teinud Eesti «Koyaanisqatsi».

Autoriteksti, dialoogi ega tiitreid ei ole, ainult võrratu pilt ja muusika, mis kokku moodustavad orgaanilise terviku. Teemaks on inimene ja loodus, ürgne ja tehislik maailm, nende tasakaal. Ühelt pool korrapäratud, isetekkelised, aga mitmekesist elu täis loodusmaastikud, peamiselt sood; teiselt pool korrapärased, inimese kujundatud tehismaastikud, nendest samadest soodest välja kasvanud turbamaardlad, kus mürisevad masinad. Kumbki on ilus omamoodi, üks looduslikult, teine industriaalselt.

Muide, Lavassaare turbamaardla, kus Tammik on põhiliselt filminud, on Euroopa suurimaid omasuguseid, jättes filmis tõepoolest imposantse mulje.

Pealtnäha ei teegi 40 minutit pikk linateos muud, kui lihtsalt uitab maastikel ringi. Süvenenumal vaatamisel hakkavad aga silma kujundid. Montaažiga tekitatakse terav kontrastsus. Ometi ei näidata millelegi näpuga – kuigi võiks, sest soo seob, turbaväli aga vallandab kasvuhoonegaase, ja mitte sugugi vähe – ega piirata muudki moodi vaataja mõttelendu. Rõhutatakse assotsiatiivsust, tunnetuslikkust.

Pigem on see kutse mõtiskleda inimese ja looduse vahekorra üle – selle üle, kui kerge on inimesel seda tasakaalu paigast nihutada.

Produtsent Riho Västrik nimetabki seda mõttemaastikuks.

«Loodus on korrapäratu, seal pole sirgeid jooni, aga samas on see kogu aeg perfektselt toiminud süsteem. Seevastu inimese jäetud jooned on küll perfektselt sirged, aga inimene pigem hävitab nendega, ise sellest aru saamata – tema tegevus ei ole jätkusuutlik,» ütleb Tammik, kellele raba on koht, kus ta ennast kõige rohkem kodus tunneb.

Godfrey Reggio «Koyaanisqatsi», tegelikult kogu «Qatsi»-triloogia, aga ka Ron Fricke’i filmide «Chronos», «Baraka» ja «Samsara» mainimine paneb noore autori muhelema.  

«Imelik, et ma ise selle peale ei mõelnud, kuigi need on mind kindlasti mõjutanud just oma visuaalsuse ja universaalsusega. Kui palju? No teadlikult ei ole ma neid igatahes kopeerinud. Teisalt aga… kui suutsin natukenegi samasugust tunnet tekitada, siis on ju väga äge,» ütleb ta.

Küllap tekitab sellesarnaseid assotsiatsioone ka philipglassilikult minimalistlik muusika, mida «Hapras maailmas» on hetkiti kasutatud.

«Me ise teeme selle üle nalja muide – sarnasuse üle Glassiga,» ütleb Tammik. Ta raputab tuhka pähe pigem enesele, et olevat filmile muusika kirjutanud, samuti Raplast pärit noort multiinstrumentalisti Aivar Survat liiga palju suunanud. Teisalt, kui see sobib ja tekitab hea tunde, hoiab vaatajat filmi juures, siis miks mitte, on ta kindel.

Sobib küll, väga hästi tegelikult.  

«Surva on geenius, kelle kuulsus pole veel õitsele puhkenud,» usub Tammik. Surva, kes on musitseerinud ka koos Mari Jürjensiga – viimase hääl kõlab ka filmis –, valmistab praegu ette oma esimest plaati.

«Koyaanisqatsist» enamgi on autorit mõjutanud aga Valdur Mikita raamat «Lingvistiline mets», näiteks see, kuidas ta seletab lahti mitmiktaju olemuse. «Mikita suudab sõnadesse panna need mõtted ja tunded, millega olen väga kaua kokku puutunud, aga pole osanud neid väljendada – see aitas seda filmi teha,» ütleb ta.

Matsalu festivali avamise ajaks on noor andekas (loodus)filmitegija juba Araabia Ühendemiraatides, kus ta filmib… mitte loodust, vaid… Toyota reklaami.

MATSALU LOODUSFILMIDE FESTIVAL

21.-25. septembrini

Festivalikeskus Lihula, valikprogramm Haapsalus ja Tallinnas

Kaks võistlusprogrammi - «Loodus» ja «Inimene ja loodus» - 30 filmiga

Ekraanil kokku üle saja filmi

Kavas veel loodusfoto- ja kunstinäitused, seminarid, töötoad, loodusharidusprogramm