Tellijale
Cervus poeticus «Tartust Pariisi ja tagasi». Poolelijäänud vestlus Indrek Hirvega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõige ilusamast Pariisi muuseumist – Orsyst – saatsid sa Räpina postitädide õuduseks ja itsituseks Gustave Courbet’ «karvamaastiku» postkaardi. Louvre’i eskalaatoreid, mis klaaspüramiidist alla viivad, nimetad sa turismitorustiku vaimuvaesestavateks pumpadeks, rullideks lammastele. Sa räägid väikesest Trianoni templist Versailles’s, mille isa sul Vaga kunstiõpetusest meelde jätta palus. Sinna sa ronid üle aia, et veidi õhtust veini libistada. Sa ei salli veiniõpetlaste ülehaibitud ning sulfititega suretatud peenveine, kirjeldad Provence’i, nimetad Jeani, kes vettinud kuuega Avignonis rüütlit mängis ning sulle otse viinapuu alt lähkrisse tundmatut talupojaveini kallas. Näen sind hetkeks Tartu õhtus juustu ja banaanidega Rüütli tänavalt oma kaarakna poole sihtivat. Mida (just «mida?», sest «keda?» ma täna ei küsi) sa armastad?
Kunsti, Poeesi, Eestit, Naisi, Lapsi, kõikekäivitavat Elu ja Armastust!