Cervus poeticus «Tartust Pariisi ja tagasi». Poolelijäänud vestlus Indrek Hirvega

Indrek Hirv Foto: Klaaspärlimäng

Kõige ilusamast Pariisi muuseumist – Orsyst – saatsid sa Räpina postitädide õuduseks ja itsituseks Gustave Courbet’ «karvamaastiku» postkaardi. Louvre’i eskalaatoreid, mis klaaspüramiidist alla viivad, nimetad sa turismitorustiku vaimuvaesestavateks pumpadeks, rullideks lammastele. Sa räägid väikesest Trianoni templist Versailles’s, mille isa sul Vaga kunstiõpetusest meelde jätta palus. Sinna sa ronid üle aia, et veidi õhtust veini libistada. Sa ei salli veiniõpetlaste ülehaibitud ning sulfititega suretatud peenveine, kirjeldad Provence’i, nimetad Jeani, kes vettinud kuuega Avignonis rüütlit mängis ning sulle otse viinapuu alt lähkrisse tundmatut talupojaveini kallas. Näen sind hetkeks Tartu õhtus juustu ja banaanidega Rüütli tänavalt oma kaarakna poole sihtivat. Mida (just «mida?», sest «keda?» ma täna ei küsi) sa armastad?

Kunsti, Poeesi, Eestit, Naisi, Lapsi, kõikekäivitavat Elu ja Armastust!   

Indrek Hirv õppis madam Kaplinski juures prantsuse keelt, lõpetas Tallinnas ERKI, sest Pallast ju enam Tartus polnud. Peterburis maalis taldrikuid, mida tarbekunstimuuseum hellalt hoiab. Sel suvel tegi Hirv paari elegantse vihjega Tartu linnaisadele selgeks, et neoimpressionistlikku maalikult