Arhitekti elu – inimene, kes elab tulevikus ega kanna alati musta

Katrin Koov Foto: Erik Prozes

Kui ei oleks arhitekti, siis ei oleks maju, kui ei oleks maju, kus me siis elaksime, kas puu otsas, võiks küsida nagu mõni vana hiina või jaapani tark. Katrin Koov on arhitekt. Temata ei oleks selliseid kuulsaid maju nagu Pärnu kesklinna koolide võimlat või Tartu Ülikooli Narva kolledžit, kui mainida neid tuntumaid.  Samal ajal on ta ka ajakirja Maja peatoimetaja ja kevadest Eesti Arhitektide Liidu juht. Võtame nüüd sellise kõike teada tahtva oleku ja üritame valgustada infokiirega läbilõiget tänapäeva Eesti arhitektuurist.

-Mul on tunne, et kõigi kunstivaldkondade puhul räägitakse sellest, et varem oli parem ja kõik läheb järjest halvemaks – järjest reglementeeritumaks, ideedevaesemaks, keskpärasemaks, suvalisemaks jne

See pole ainult kunstivaldkondades nii. Alati tundub inimestele, et varem olid paremad ajad. See on inimlik, et kiindutakse sellesse, mis on ajaproovile vastu pidanud. Samas ei anta endale sageli aru, et ka kuldajad on tegelikult olnud keerulised. Ideaalset aega pole olemas, seetõttu tuleb ikka tõsiselt panustada käesolevale hetkele. Muidugi, igasugust kriitikat võiks praeguse aja suhtes teha – kuidas arhitektide käed on järjest enam seotud, reegleid ja norme tuleb juurde, samas tellimusi jääb vähemaks. Sellist mõnusat vabadust nagu 1990ndatel enam ei ole. Teistpidi tähendab see aga, et kvantiteedi asemele on tulnud rohkem kvaliteeti, lahendused on läbitöötatumad ja vastupidavamad. Ei ole ainult nii, et pangalaen või odavhanke tähtajad määravad arhitektuuri iseloomu, vaid arhitektil on õigus öelda, kui palju töötunde tal kvaliteetse asja loomiseks tegelikult vaja on.