Nädala album. Pole pohlad

Pastacas

FOTO: Piia Lehti

Pastacas

Pohlad

Õunaviks

Hinne: 5

Tellijale

Pastacas on ühemehebänd. Mitte selline, nagu Tõnu Aare kunagi üheksakümnendatel propageeris, kus iga jala-käe otsa on mingi vidin kinnitatud, vaid pigem selline vaikselt arvuti ja looper – iga nurgas tegutsev nähtus. Pastacas on Ramo Teder. Teder arvas hiljuti ühes intervjuus, et enamik Pastacat ei tea. Võib-olla peaks teadma, aga võib-olla on parem, et ei tea, sest kuulsus ja tähelepanu võib rikkuda artisti tuumikuks oleva inimlikkuse, muutes ta tooteks. Sellist muusikat, mis lõhnab (lehkab) soovi järele meeldida mingile kindlale grupile, defineerides end läbi kindlate stiilide, tehakse palju.

Pastaca defineerimiseks peab aga olema omajagu loomingulisust – kuigi põhikõladelt elektrooniline folk, leiab ainuüksi uuelt plaadilt ka džässi, avangardi, ambient’i, peaaegu-süldi-loo ja nimekiri jätkuks, kui ruum poleks piiratud. Tähtis aga on selle juures, et kõik see pole tema puhul mitte poos «ma oskan kõike», vaid Pastaca enda tunne, et just sellist asja peab praegu tegema. Tervikuks seob selle kõige autor.

Tagasi üles