Luuletab, ei luura

Nala (Lana Vatsel) võrgutab Gustav Tukki (Jan Uuspõld).

FOTO: Kaader filmist

Kui luureametnik kannab nime Gustav Tukk ja luuletaja on Miku Tähn, siis on juba ette selge, et nendest kõneleva filmi autoriks saab olla ainult Toomas Hussar ja et see ei saa olla surmtõsine, vaid ikka mingi väikese vindiga, koomilise nüansiga. Isegi siis, kui seda peaks nimetatama draamaks või põnevusfilmiks. Või… ei teagi kuidas.

Tellijale

Ega «Luuraja ja luuletaja» puhulgi žanr nii selge ole. Koguni mustaks komöödiaks on seda peetud. Tragikoomiline spioonidraama ehk? (Tänapäevast spioonifilmi on meil ennegi tehtud, Marko Raadi «Agent Sinikael» näiteks.) Aga siingi on koos juba nii mitu žanri, et paljuks läheb. Ja ikka on tunne, et iva jääb tabamata.

Hussarile igal juhul meeldib selline väike segadus, korrapäratus, mis ei vasta päriselt vaataja ettekujutusele, nihestab seda, annab teise perspektiivi. Mulle ka meeldib. Meeldis juba «Seenelkäigus» ja meeldib ka siin, kuigi toon on sedapuhku hoopis tõsisem. Üllatavalt tõsine. Isegi eriteenistuste vastastikune luuremäng pole alati naljakas – kuigi nalja saab ka, sest ainuüksi varjatud kaamerad annavad luurajatele hea võimaluse luuratavate elule südamest kaasa elada, muutes toimuva üheks suureks tõsielusõuks.

Tagasi üles