Ega «Luuraja ja luuletaja» puhulgi žanr nii selge ole. Koguni mustaks komöödiaks on seda peetud. Tragikoomiline spioonidraama ehk? (Tänapäevast spioonifilmi on meil ennegi tehtud, Marko Raadi «Agent Sinikael» näiteks.) Aga siingi on koos juba nii mitu žanri, et paljuks läheb. Ja ikka on tunne, et iva jääb tabamata.
Hussarile igal juhul meeldib selline väike segadus, korrapäratus, mis ei vasta päriselt vaataja ettekujutusele, nihestab seda, annab teise perspektiivi. Mulle ka meeldib. Meeldis juba «Seenelkäigus» ja meeldib ka siin, kuigi toon on sedapuhku hoopis tõsisem. Üllatavalt tõsine. Isegi eriteenistuste vastastikune luuremäng pole alati naljakas – kuigi nalja saab ka, sest ainuüksi varjatud kaamerad annavad luurajatele hea võimaluse luuratavate elule südamest kaasa elada, muutes toimuva üheks suureks tõsielusõuks.
