Seitse vaprat samuraid ratsutavad jälle

«Seitse vaprat»

FOTO: outnow.ch

«Seitse vaprat» (Magnificent Seven» 2016
Režissöör Antoine Fuqua, osades Denzel Washington, Chris Pratt, Ethan Hawke, Vincent D'Onofrio, Lee Byung-hun, Manuel Garcia-Rulfo, Martin Sensmeier, Haley Bennett, Peter Sarsgaard
132 minutit, kinodes alates 23. septembrist

Sellel filmil on taga üle poole sajandi pikkune ning väga austusväärne saba. 1954. aastal jõudis ekraanidele vaieldamatult maailma filmikunsti tippu kuuluv Akira Kurosawa «Seitse samuraid». Filmi tegevustik toimub kodusõjast räsitud 16. sajandi Jaapanis. Jõuk bandiite rüüstab regulaarselt väikest küla ja röövib nende saagi. Talupoegadel saab sellest lõpuks kõrini ning nad palkavad seitse roninit turvateenust osutama.

«Seitse samuraid» on vist üks enam tsiteeritud ja hilisemat filmikunsti mõjutanud teoseid üldse. 1960. aastal valmis lavastaja John Sturgesi film «Seitse vaprat», millele tiitrites Kurosawale kohe tunnustust avaldatakse. Ainult jaapanlaste asemel on vaesed mehhiklased, kes röövite vastu abi saamiseks üle piiri Texasest püssimehi otsisid. Trivia: kui Sturges Mehhikos filmis, oli võtteplatsil ka kohalik riiklik tsensor, kes pidi vaatama, ega mehhiklasi liiga halvas valguses ei kujutata. Nii pidid põllupidajad esialgu Texases lihtsalt relvi ostma, et ise võidelda, aga lõpuks läks kõik nii, nagu ikka pidi. 

«Seitse vaprat»

FOTO: outnow.ch

Antoine Fuqua uusversioonis pole enam ka mehhiklasi. Jumalakartlikke Rose Creeki linnakese maaharijaid ahistab julm röövparun Bogue, kes tahaks nende põllud oma kullakaevanduse tarvis üles osta (20 dollarit lugu) või siis asja klassikalisel moel lahendada – pole inimest, pole probleemi. Kohe esimeste minutite jooksul lüüaksegi mitu matsi Bogue’i käsilaste poolt mättasse ja pannakse kirikule tuli otsa. Bogue moraalitseb: «Siin riigis samastatakse demokraatiat kapitalismiga, kapitalismi aga jumalaga».

Tegelaste valikul hoiab Fuqua kinni Sturgesi ja Kurosawa pärandist: siin on Kangelane, tema Abiline, Suur Mees, Tarkpea, Vanamees, Poisike ja Naljanumber. Toshiro Mifune kaliibris tegelast vesternitest ei leia, aga tuleb tunnistada, et Washington jättis uusversioonis parema mulje, kui 1960. aasta filmi peaosatäitja Yul Brynner. Viimane, tundus valmistus juba toona oma robotkauboi rolliks 1974. aasta filmis «WestWorld».

Mul on hea meel, et žanrina püsib vestern ikka Hollywoodis au sees. Sel sajandil oleme selle rea pealt palju toredat näinud: «3:10 to Yumat», «Applaoosa», «The Three Burials of Melquaides Estrada», «True Grit», «Django Unchained». Uus «Seitse vaprat» langeb aga üldisest tasemest kõvasti allapoole.

«Seitse vaprat»

FOTO: outnow.ch

Selgitan: Fuqua päästab mõnesaja elanikuga Rose Creekis lahti sellise sõja, mis vääriks mastaabi poolest mõnda sellest või teisest maailmasõjast jutustavat filmi. Laipu tuleb liiga palju, ägedamatel hetkedel minutis paarkümmend. Heade lasud tabavad alati ja toovad silmapilkse surma. No ega Gatlingi kuulipildujaga varustatud (mida filmis taktikaliselt küll üsna mõttetul moel kasutatakse) teisiti ei saakski. Kuhu jäid napisõnalised karmid mehed, kes tühjal külatänaval, parkunud käsi revolvrikabuuri juures hooletult rippu («oli näha, et ta ei kandnud paremas käes kunagi kinnast» - «Raevuka oja org» 1959 Benno Voelkner) teineteiselt mõõtu võtavad?

Paar etteheidet on mul Fuqua filmile veel. Pika verepulma asemel oleks võinud rohkem aega võtta tegelaste peenemaks väljajoonistamiseks, nagu Kurosawal ja Sturgesil. Tõsi, esimese film oli ka 3,5 tundi, mida tänapäeva vaataja naljalt ei taluks. See-eest paneb ta märulimeest pundi kokku vastuolulistest tegelastest: kodusõja erinevate poolet veteranid, indiaanlane ja vana skalbikütt, mehhiklasest bandiit ja pearahakütt, lisaks veel hiinlasest raudteetööline, aga nende vahel ei teki erilisi reaktsioone. Naistegelase (Haley Bennett) sissetoomine on kah üsna ebavajalik ja arusaamatu.

«Seitse vaprat»

FOTO: outnow.ch

Kurosawa ja Sturge’i filmid lõppesid moraaliga «lõpuks võidab ikka maa(mees)». Samuraid, kauboid ja muud sõdalased võivad küll olla vahvad vaenlasi tapma ning  kangelastegusid tegema, aga pikas perspektiivis on nad vaid efemeersed putukad mullakamaral, mida harides just need maamatsid – nõrgukesed, argpüksid, tobukesed – päris väärtusi loovad. Sturges läheb isegi niikaugele, et üks püstolikangelastest, see kõige noorem, otsustabki jääda kena mehhiko tüdruku kõrvale maisi lüdima.

Fuqua on selle moraali ära jätnud ja nii ei kannagi film mingit sügavamat mõtet, jäädes kärarikkaks ja veriseks «piu-pau-sa-oled-surnud!» madinaks. Mis vähemalt sama halb, selgub, et peategelane Chisholm (Washington) võtab pakutava töö vastu peaasjalikult selle pärast, et tal on Bogue’iga vana kana kitkuda ning sellega keeratakse Kurosawa idee lõplikult mättasse. Kahju.

Tagasi üles