Käes on klounide aeg!

Eesti otsib superheeringat Foto: Kanal 2

Kanal 2
«Eesti otsib superheeringat» pühapäeviti kell 19.30

Pühapäevaste sündmuste valguses on terasele vaatlejale selgeks saanud, et presidendivalimised on kaotanud igasuguse meelelahutusliku väärtuse. See ei vääri tähelepanu isegi mitte iseenese paroodiana. Mis veel hullem, paljutõotava poliitkoomiku Oudekki Loone vabastati keskerakonna peasekretäri kohalt ning seega jagub talle lähitulevikus ilmselt oma sketšide esitamiseks märgatavalt vähem eetriaega.

Sellises olukorras teab iga tsirkusedirektor ja telekanali juht, et ainuõige lahendus on klounid  peale saata (lisapunktid sellele, kes teab, kust pärineb väljend «Send the clowns in!»). Kanal 2 alanud saade «Eesti otsib superheeringat» jätab meelelahutuse proffidele. Sama näitlejate seltskond, kes meile tuttav sketšisaatest «Heeringas Veenuse õlal» - Tiina Tauraite, Taavi Teplenkov, Tiit Sukk, Liina Vahtrik, Indrek Ojari, Margus Prangel jt – teeb kaasa siingi.

Et asi veel kindlam oleks, ei hakatud formaati ise välja mõtlema, vaid osteti litsents sisse. «Heeringa» uues versiooni on juurde toodud stuudiopublik, kolmeliikmeline žürii ning kaks saatejuhti. Tänuväärselt lühikesi naljaklippe esitatakse viieste plokkidena ning saatepublik valib puldinuppe vajutades nende seast enda meelest naljakaima. Saate võitja läheb edasi finaali ning selles selgubki kõige naljakam nali.

Näitlejad olid oma ülesannete kõrgusel, nagu võis veenduda algupärases heeringa-saates. Kui mõni nali piisavalkt naljakana ei tundunud, isegi mõttetu või tühjana mõjus, võib selles kindlasti süüdistada välismaiseid stsenariste, mitte suurepäraseid ja armastatud eesti näitlejaid.

Psühho- ja seksuoloogidele võiks kindlasti huvi pakkuda saatekülaliste käitumine. Nimelt sai igast videoplokist kindla peale kõige rohkem punkte nali, millel midagigi seksiga pistmist oleks. Seks on kindlapeale minek! Mida räägib see eesti rahva kohta? Või kui mitte kogu rahva , siis vähemalt selle segmendi kohta, kes telesaadete salvestustel käib?

Publiku ees nahktugitoolides mõnuleva žürii moodustasid Kristjan Jõekalda, Liis Lemsalu ja Kristjan Jõekalda. Nende ülesanne on naljade ja reklaamide vahele jääv saateruum täis rääkida, «Superheeringas» võtab pühapäevaõhtust enda alla ikkagi kaks tundi. Jõekalda esineb tuntud headuses, tal on nii lustakaid lugusid kui oskus neid esitada. Ka Rohumaale tuleb vahel mõni naljakas seik meelde, kuid tema väljendusoskus jääb Jõekaldaga võrreldes üsna kahvatuks.

Aga Lemsalu talent peitub ilmselgelt kuskil mujal, kui lugude rääkimises. Arusaamatuks jääb, mida ta saatele juurde annab. Aga võib muidugi olla, et originaali stiiliraamatus oligi selliste parameetritega blondiin kirja pandud ja väikesest Eestist lihtsalt ei leidnud inimest, kes peale muude nõutud omaduste ka nalja oskaks visata.

Saatejuhid Cool D ja Kristjan Hirmo ning nende tobedad kikilipsud olid ilmselgelt oma elemendist väljas. Aga las na olla ja harjuta, ehk kasvab sellest või teisest veel midagi huvitavat.

«Superheeringas» on just selline saade, mis pühapäeva õhtul käima lükata ja las ta siis muude toimetuste tasutaks seal vaikselt mängib. Ikka parem, kui iseenese vastandiks muutunud presidendivalimised. Ei ole välistatud, et vahepeal saab suutäie naerda.