Kirjandusega kimpus mägironimine

Pääru Oja ja Külli Teetamm Tõnu Õnnepalu tekstil põhinevas Aleksander Eelmaa lavastuses «Mäed».

FOTO: Mats Õun

Kuna tänapäeval on ilukirjanduse lugemise ja soetamisega nii, nagu on, aga teatris käiakse järjest rohkem, käiakse lausa valimatult, siis on kirjaniku ja tema loomingu eksponeerimine, tutvustamine ja levitamine teatrivahenditega igati kaval ja mõistlik tegu. Seda enam, kui kirjanikul on midagi öelda, kui tema sõnumil on eksistentsiaalset kaalu, kui selle abil ei võeta vaatajat (lugejat) lahti, vaid pannakse kokku, ollakse toeks.

Tellijale

«Ühest küljest võib «Mägesid» kasutada kui näidet sellest, et kuigi meil on tõsise ja tiheda teatriõhtu loomiseks kõik komponendid justkui olemas – tekst, lavastaja, näitlejad, kujundus, muusika, valgus, publik –, on teatrisündmuse tekkimiseks vaja seda, et need kõik omavahel ning siin ja praegu suhestuma hakkaksid. Kuigi eraldi võttes ei taha ega saagi neile komponentidele midagi ette heita, on puudu sideaine, olgu selleks siis kirjaniku-lavastaja-kunstniku teatrispetsiifiline aegruumiline kompromiss või midagi muud.» Nii kirjutab teatrikriitik Rait Avestik Tõnu Õnnepalu tekstil põhinevast lavastusest «Mäed», mille Eesti Draamateatris lavastas Aleksander Eelmaa. 

Tagasi üles