Vaarandi on 1959. aasta lõpus kolinud oma majja Tallinnas Kadriorus, Kuristiku tänav 10, mille nad koos Juhan Smuuliga olid ehitatud. Kadriorus oli elatud enne sedagi (Narva mnt 86), 1952. aastast alates, pärast August Alle surma kirjanike liidule jäetud korteris, mille elutoa aknast avanes ilus vaade merele. Keskkond oli sama, aedadest ümbritsetud majad, kõrged ja «laia ladvaga puud», Kadrioru pargi või Vana-Narva maanteega lõppevad üksildased tänavad. Läheduses elas oma majas suurte puude varjus ka Gustav Ernesaks. Vaarandi jalutuskäigud võisid kulgeda sealt mööda. Iga akna taga oli kellegi kodu, aknalaual võisid oodata tuvid. Gustav Ernesaks ongi «Sinu aknal tuvid» viisistanud naiskoorilauluks. Seda lauldi ka Gustav Ernesaksa matusel.
Kalda on võrrelnud tuvide-luuletust ameeriklase Walt Whitmani luuletusega «Hällist igavesti kiikuvast», milles «pikk ilus laul kuulutab armastaja lohutut kurbust kaaslase kadumise üle». Whitmani, kelle luulet oli Johannes Semper juba 1920. aastal tõlkinud ja kelle loomingust ka ülevaate teinud, selle Whitmani «luule avastamine», tunnistab Vaarandi, «tuli nagu laviin 16 aasta vanuses» ja seesuguse joovastusena, et väärida järgnevalt alati esileseadmist, kui küsitakse Vaarandit mõjutanud luuletajate kohta. Tõepoolest, Whitmanile omast gradatiivset loendamist kohtame tuvide-luuletuses, nagu ka krestomaatiliseks saanud «Lihtsates asjades».
/nginx/o/2016/09/29/5899115t1he47a.jpg)