Juudid ja rumeenlased – kes neid suudaks lahuta?

Norman Manea Foto: AP/Scanpix

Norman Manea «Huligaani tagasitulekut» lugedes meenub kadunud Boris Buracinschi artiklikogumik «Oh see Eesti kergemeelsus», milles autor – Rumeenias juudi peres sündinud ja hiljem Ameerikasse emigreerunud Manea peaaegu et kaasmaalane, Moldaavia juut – arutleb selle üle, mida mittejuudid peavad juudi huumoriks. 

Ta nendib, et juudi huumorit pole olemas, see on lihtsalt kõrvaltpilk sellele, mis juutide enda jaoks võib olla nii naljakas kui kurb, nii kerglane kui raskemeelne, nii traagiline ja skandaalne kui täiesti igapäevane. Lühidalt: see, mis on juutide elu, nende igapäev, on goide jaoks sageli naljakas. Sellest Manea räägibki – Bukoviina juutide elust. Nende omavahelistest kemplemistest, raskustest oma kodumaa Rumeenia ja selle põhirahvuse, rumeenlastega, muidugi ka holokaustist, Rumeenia fašismist ning Rumeenia eksiilfašistide omavahelistest, kohati veriseks läinud kemplustest Ameerikas, samuti ka kommunistliku režiimi õudustest ning Ceausescu diktatuuri võikast totrusest (Manea kasutab selle tegelase kohta läbivalt naeruvääristavat tiitlit Karpaatia Kloun). Kohati on «Huligaani tagasitulek» naljakas, kohati traagiline ja õudne, kohati kurb.