Kuidas Georg Ots ei tahtnud negatiivset kangelast mängida

«Gennadi Podelski. Pagulane Lootuse tänavast ehk enne Jaak Joalat» Foto: Post Factum

Avaldame katkendi Paavo Kanguri raamatust «Gennadi Podelski. Pagulane Lootuse tänavast ehk enne Jaak Joalat», mille andis välja Postimehe kirjastus Post Factum.

Sügis 1959. Niguliste kirikusse on kogunenud «Vallatute kurvide» meeskond, et lindistada koos Georg Otsa ja naisansambliga Meloodia laul «Rand», mis sai hiljem tuntuks pealkirja all «Mõtisklus». Georg Ots on loobunud selle filmi peaosast, kuid on valmis laulma linti sõber Gennadi Podelski ja Heldur Karmo kirjutatud loo.

Laine laine järel randa kandub,
seal siis jõuetuna liiva vaob,
nagu lubadus, mis kergelt antud,
nagu tõotus petlik, mis kaob.  

Aastal 1957 tuli Tallinna kinostuudiole pähe julge mõte teha prantsuse stiilis kaasakiskuv muusikaline komöödia kahemõttelise pealkirjaga «Vallatud kurvid». Rõõmsameelse, kaksikute segiajamisel põhineva armuloo idee võttis kinostuudio meestelt öise une ja nii mõnigi mees kartis oma koha pärast, võib-olla viirastus kellelegi isegi Siberi poole suunduv rong.

9. detsembril 1958 võttis Tallinna Kinostuudio stsenaariumi vastu, kuid stsenaariumis oli ikka veel lahtisi kohti. Filmi direktor Kullo Must sõlmis lepingu stsenarist Nikolai Robertovitš Erdmaniga 10 000 rublale 10. veebruaril 1959 ja hiljem palgati ka tõlk dialoogide tõlkimiseks. Samal päeval sõlmiti uued lepingud ka stsenaristide Dagmar Normeti ja Sándor Sterniga, et nad oleksid koostööaltid ega segaks. 24. veebruaril saadeti Tallinna Kinostuudiost kiri Eesti NSV kultuuriministri asetäitjale, et Mosfilmist oli saabunud lavastaja sm. Juli Kun (Julius Kuhn) ja Lenfilmist operaatorina Edgar Štõrtskober, ja kas kinostuudio võiks maksta nimetatud isikutele korteriraha seaduses ettenähtud ulatuses majutuskuludeks.

«Operaator Edgar oli väga põneva saatusega inimene, ta oli volgasakslane, kes lapsest saadik unistas filmikunstniku tööst, kuid sattus hoopis sunniviisiliselt kullakaevandusse mingi tulekahju tõttu. Ta tehti rahvuse põhjal süüdi. Kun kutsus ta filmi juurde. Just operaator mõtles välja, kuidas ühest Terjest teha filmilinal kaks. See oli põnev suvi ja aasta hiljem olid juba «Ohtlike kurvide» võtted,» meenutab peaosatäitja Terje Luik.

31. märtsil 1959 kinnitati järgmised osatäitjad:

• Vaike/Maret – Terje Luik,
• Raivo – Georg Ots,
• Heino – Rein Aren,
• Evi – Eve Kivi,
• Ants – Gunnar Kilgas.

Ka siia tehti muudatusi. Nii ei võtnud Georg Ots negatiivse kangelase rolli vastu, kuigi honorar oli kõrge. Tema loobumisest andis teada 8. aprillist 1959 pärinev akt. Ots asendati Rein Areniga, kes sai peategelase Raivo rolli eest 8580 rubla. Koolipingist leitud peaosatäitja Terje Luik sai Vaike ja Mareti kaksikrolli eest 10 800 rubla.

Terje Luik mäletab: «Sellesse rolli oli ligi 300 kandidaati. Lisa otsiti veel Tallinna koolidest. Mina olin esinenud koos Viiu Härmiga dokumentaalfilmis, mis rääkis Eestimaast. Sealt Kaljo Kiisk mind märkas. Mind

kutsuti Kaupmehe tänavale. Saabusin longates, kooli suusavõistlustel väljaväänatud jalaga, ja mul oli tohutu nohu. Aga proovifotod neile meeldisid. Kui filmimine algas, siis viidi meid motoklubisse ja õpetati mootorratastega sõitma. Filmi direktor nägi meid sõitmas ka võtete vahepeal, aga see keelati ära.»

Jaanus Orgulas sai Peetri rolli eest 4950 rubla, hiljem lisati sellele 1980 rubla selle eest, et ta pidi mängima Raivo konkurenti Evi südamele (Eve Kivi). Nii et kokku 6930. Lapsnäitleja Eeri Kruuk sai 1600 rubla Poisi rolli eest. Eve Kivi teenis Evi rolli eest 6270 rubla, seejuures pidi töö tehtud olema perioodil 7. aprillist 25. oktoobrini 1959. Voldemar Panso teenis Vuntsi rolli eest 7000 rubla, Peeter Šmakov Heino rolli eest 5525 rubla. Kõrvalosatäitjate honorar piirdus 800 rublaga. Koeraomanik Benita Holm teenis 1500 rubla ehk võeti tööle kolmeks kuuks palgaga 500 rubla.

Mingil põhjusel loobus suurest rahast Vanemuise näitleja Gunnar Kilgas, kellele pakuti Antsu rolli eest 200 rubla päevas. Rolli sai endale Harijs Liepinš Riia Kunstiteatrist. Karl Dubas sai filmikonsultandiks motospordi alal 1500-rublase sissetulekuga. Stsenaariumi eest said lõpuks raha viis inimest: Normet ja Stern 40 000, Rozkov 20 000, Erdmann 10 000 ja Bleimann 4038 rubla. Kui film osutus edukaks, siis küsisid Normet ja Stern lisaks 8000 rubla preemiat ja neile maksti soovitust välja 5400 rubla. (Kõik summad on rahareformieelses vääringus. – PK)

Filmimuusika lepingu sai endale helilooja Gennadi Podelski, kes kirjutas 19 600 rubla eest muusika, millest võeti vastu 43 minutit. Terje Luik jutustab: «Podelskiga puutusin palju vähem kokku, sest heli tegemine hakkab ju siis, kui film monteeritud. Mäletan, et ta tahtis minuga kohtuda. Me jalutasime koos Kadrioru pargis. Tal oli seda kohtumist vaja, et saada filmimuusika jaoks inspiratsiooni. See oli romantiline kohtumine, aga mitte väga pikk. Ta jättis diskreetse mulje, oli isegi väga diskreetne ja keskendunud. Ta rääkis, et hakkab muusikat kirjutama ja ta tahtis aru saada minu isiksusest, tabada selle fluidumit. Mina olin siis noor ja loll, aga tema otsis minust võtit selle filmi muusikale.»