Olev Remsu elutöö

Olev Remsu esitleb oma uut raamatut «Filmidraamatehnika», mis õpetab filme kirjutama.

FOTO: Erik Prozes

Jah, te lugesite õigesti: kirjamees Olev Remsu nimetab oma viimast, täna esitletavat raamatut «Filmidraamatehnika» tõepoolest elutööks.

Olev, mitte oma romaane või reisikirju, mida üksjagu ilmunud on, ei nimeta te elutööks, vaid just seda 392-leheküljelist raamatut. Miks nii?

Mõiste «elutöö» tähendab ka töötamise pikkust, ja kui sa oled ühte asja kirjutanud peaaegu kolmandiku oma elust (pluss aastaid veel õppinud ja hoogu võtnud), siis on see ju elutöö, eks?

Kolmandik elust tähendab veidi üle 20 aasta.

Tuleb nii välja. Umbes sama kaua pidasin ma ka tudengitele loenguid.

Ütleksin veel, et see raamat pole ainult eneseteostus – see on ka missioon. Venelastel on mõiste «около кино», mis tähistab igasugust sebimist filminduse ja filmitegijate ümber, näitlejate kultust, ebatervet huvi nende eraelu vastu, reportaaže võtteplatsidelt jne, millest on tulvil ka meie filmiajakirjandus. Olen tahtnud näidata, et filmikäsitlusel tuleks piirduda üksnes teosega, sellest välja läheb ainult kollane ajakirjandus.

Raamatu motoks on «Film on valmis enne kaamera käimapanemist», ma püüan juurelda dramaturgia olemuse üle alates antiigist kuni tänaseni, Hellase tragöödiatest Shakespeare’i, Molière’i ja Tšehhovi kaudu kuni tänaste blockbuster’ite ja low budget-filmideni välja. Kokku on vaatluse all paarisaja klassikafilmi dramaturgiline ülesehitus ja tegelaste karakterite loomine; juttu ei ole ei režiist, näitleja- ega kaameratööst, mis algavad ju siis, kui kaamera on käima pandud.

Olete oma raamatu nostalgiliselt pühendanud «kallile koolile»  kõrgematele stsenaristide ja režissööride kursustele, selle õpetajatele ja õpilastele. Kas te Moskvasse läksite õppima soovist filme kirjutada või teha?

Hea küsimus. Praegu vaatan enda sisse ning pean tunnistama: püüdsin tabada kaks kärbest korraga. Ehk sain poolele pihta… 

Teie maestro, nagu sealmail on kena komme oma õpetajat kutsuda, oli nii hea filmi nagu «Moskva pisaraid ei usu» stsenarist Valentin Tšernõhh. Mida temalt kõige enam õppisite?

Tasakaalukust selles meeletult närvilises õhkkonnas, mida kujutas Moskva filmimaailm.

Muuseas, olin sellel hetkel tema kodus, kui talle helistati ja teatati, et «Moskva pisaraid ei usu» sai Oscari. Valentin Konstantinovitš ei teinud teist nägugi.

Nagu toona (ja kahjuks nüüdki) põhjendati kõike poliitikaga. Algul ei lastud tegijaid Los Angelesse, nagu kandidaatide puhul on ette nähtud, põhjendusega, et nõukogude filmile niikuinii ei anta Oscarit Afganistani sõja pärast. Hiljem põhjendati jälle poliitikaga: anti selle tõttu, et käib Afganistani sõda ja nemad tahtsid näidata, et on sõltumatud. Õige põhjus on aga selles, et filmis on kujutatud väga usutavalt Hollywoodi unistust: konflikti hea (Goga) ja veel parema (Katja) vahel.

Aga Tarkovskilt?

Kõiketeadev erudiit ja totaalne kunstnik. Vist ainult Leonardoga käisid need kaks asja koos, muidu need vastanduvad. Teda saatis alati paarkümmend temasse kõrvuni armunud jüngrit, kes lausa uhkustasid sellega: vaadake, mina viibin oma jumala lähedal. Paar korda sai temaga loengu vaheajal ka juttu aetud, ta teadis isegi mõnd eestikeelset sõna.

Kord tõusis loengul üks poiss püsti ja ütles: Andrei Arsenjevitš, te ütlesite eelmisel loengul, et selle pildi autor on Monet, ma uurisin seda asja ning selgub, et hoopis Manet. Teate, vastas Tarkovski, te olete pealiskaudne inimene, te olete leidnud mu loengust ainult ühe vea, tegelikult teen ma kümneid vigu.

Oma loengusarja alustas ta pöördumisega: ma tean, mida te kõik tahate, te tahate teha oma esimest filmi. Pidage meeles, kui te olete ennast üks kord müünud, siis olete müünud end igaveseks. Kaks aastat hiljem lõpetas ta sama mõttega. Toona tõlgendasime seda poliitiliselt. Tarkovski oli ju avalik dissident. Tegelikult on sel manitsusel märksa sügavam, eetiline mõte.

Mulle tuli üllatusena, kui ma mälu värskendamiseks lugesin, et teil on KOMÖÖDIAfilmide stsenaristi diplom.

Ma sain seda ka ise teada alles diplomilt.

Olev, te olete toimetanud animafilme, ühe ka kirjutanud, teinud mõne dokumentaali, aga mitte ühtki mängufilmi pole teie stsenaariumite järgi veel vändatud. Mis te arvate, miks?

Kahju, väga kahju on mul sellest. Objektiivsed ja subjektiivsed põhjused… Mitmel korral on filmi tootmisesse minemisest puudu jäänud ainult kukesamm. Praegu ripub jälle üks projekt õhus. Eks näis…

Kas see, kes teie raamatu läbi töötab, on valmis stsenarist – juhul muidugi, kui tal on hea lugu varuks?

Siin on kaks lähenemist. Hea ja ideerikka käsikirja võib kirjutada iga prosaist, stsenaariumiks vormistamine aga vajab käsitööoskusi. Ma arvan, et see inimene, kes mu raamatu läbi töötab, on väärt vähemalt Oscarit. (Muheleb.)

Vahel öeldakse mõne filmi kohta: skemaatiline nagu stsenaristikaõpikus!?

Tohoh… Stsenaristikaõpikuid ju polegi, vähemalt meie naabrite keeles mitte. Venemaal ilmus viimane 1937. aastal. Aleksandr Mitta režiiõpikus puudutatakse ka stsenaristikaprobleeme. See ilmus 1990. Inglise keeles on lademes, seda küll.

Kas on võimalik suuremat osa dramaturgiareegleid eirates teha head filmi?

Ainult avangardfilme, mida naljalt ei finantseerita. Oma raamatus räägin neist üsna palju. Aga niisugused mehed nagu Godard, Warhol, Buñuel, Tarkovski, Resnais, Kurosawa, Trier jt tundsid draamareegleid väga hästi – just selleks, et neid eirata. Godard manifesteeris Aristotelest parafraseerides koguni avangardfilmi põhiskeemigi: igas loos peab olema algus, keskpaik ja lõpp, kuid mitte nimetatud järjekorras. Muuseas, filmidramaturgia alustugi on Aristoteles, nii sündis teooria kaks tuhat aastat enne praktikat.

Mida peate oma õpiku eeliseks teiste samasuguste ees?

Ma ei ole kuskil näinud, et käsitletaks suurt teemat (dramaturgiat) korraga. Alates teadvustamata dramaturgiast (dramaturgiast looduses ja pühades tekstides) ja lõpetades stsenaariumi kirjutamisega. Üldiselt pühendutakse vaid viimasele. See on aga maalrikutse õpetamine. Mina püüan avada kunsti. Avastasin dramaturgia zoroastrismi, judaismi, budismi, kristluse ja islami baastekstides ise, ja see valmistas tohutut leidjarõõmu.

Kui palju võiksid teie raamatus näpuga järge vedada praegused Eesti filmitegijad?

Miski ei jookse mööda külgi maha, eriti filmindusest kirjutajail.

Olev Remsu esitleb oma uut raamatut «Filmidraamatehnika» täna kell 18 Tallinna Kinomajas, teda küsitleb Peeter Simm.

Tagasi üles