/nginx/o/2016/09/26/5886737t1h8a10.jpg)
Avaldame katkendi Paavo Kanguri raamatust «Gennadi Podelski. Pagulane Lootuse tänavast ehk enne Jaak Joalat», mille andis välja Postimehe kirjastus Post Factum.
Kuidas sündis «Suusabaasis on tantsupidu…»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Märts 1968. Nelijärve puhkebaas. Kirjanik Uno Laht on meelitanud oma vana koostööpartneri Gennadi Podelski Nelijärvele suusatama. Laskumised on seal kiired, helilooja murrab oma suusad ning veedab ülejäänud päeva puhkekodu naiskollektiivi hoole all. Samal õhtul sünnib laul «Vana klaver», mida kohapeal, küll veidi toorelt, ka esitatakse.
Suusabaasis on tantsupidu,
see toimub siin igal õhtul,
noorte kehade vallatust ruum on täis,
ja villaste sokkide lõhna,
nurgas mustendab kaaneta klaver,
keda lokkides lontkõrv piinab,
vana klaver teeb meele nii haledaks,
et võtaks või peatäie viina…
«Meelitasin Genka, naistelemmiku ja ilueedi, nagu ta oli, märtsikuus Nelijärvele suusatama. Hankisin talle suusad ja kirju kampsuni, aga tema väänas jala välja ja murdis suusad. Nii lebas Genka voodis, kogu puhkekodu õrnem sugu lõbustas heliloojat ja nii sündis «Vana klaver»,» on laulu sõnade autor Uno Laht meenutanud intervjuus Eesti Raadiole. Poeedi ja helilooja koostöö oli alanud juba varem. Kui 1950ndate teises pooles hakkas õhk veidi vabamalt liikuma, kirjutas Uno Laht mitu estraadikava Eino Baskinile ja Jüri Järvetile. Lorilaulud kirjutas kavadesse Gennadi. Uno Laht ei olnud päris kindel, kas helilooja ise alati arugi sai, et tegemist on paroodia või naljaga.
Üks teadlikke paroodiad võis Podelski loomingus olla «Allveesportlaste marss». See olla sündinud ühele Eesti Raadio paroodiasaatele, mis viskas nalja ametkondlike lauluvõistluste üle. Uno Lahe sõnul oli aga paroodiana mõeldud ka Podelski kõige siirupisem armastuslauluke, Georg Otsale kirjutatud «Sinu silmades mu laevukene randub».
«Keegi ei taibanud, et see on paroodia, vaevalt, et Podelski isegi taipas. Ta oli nii armas kuju, võib-olla suuremgi õrnema soo lemmik kui Eri Klas, et ei tabanud selles sarkasmi,» lausus Uno Laht. Ka Georg Ots ei murdnud pikalt pead ja laulis loo sisse. Põrgut ei karda need, kes seal juba sees. Uno Laht polnud ainus luuletaja, kellega Podelski koostööd tegi. See nimekiri oli üpris pikk: asendamatu Heldur Karmo, Vladimir Beekman, Helgi Muller, aga ka Ain Kaalep, Lehte Hainsalu, ukrainlane Leonid Tatarenko, Konstantin Ljubtšenko ja teised.