Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/02/24/3806783t1hb462.jpg)
Nii kui wahuse jõe /mürisewad laened / mis kalju päält /langevad oru sisse; / nii kui taewa pikne /mustade pilwede all /hirmsasti kärgatab:/ Nõnda on jooksmas laulu / ilus tuline oja.//
Nii kui walguse hallikas /seisab auustatud laulja / oma wendade keskel.//
Tänapäeval tunneb iga koolijüts ära ühe kuulsaima eesti luuletuse, Kristjan Jaak Petersoni 1818. aastal ilmunud «Laulja». Aga pärast ilmumist oli see luuletus määratud unustusse, nagu ka Petersoni enda nimi. 1901. aastal tõi pastorist kultuuriloolane Villem Reiman oma artikliga Eesti Üliõpilaste Seltsi Albumi VI köites Petersoni avalikkuse ette. Ent plahvatus ja aluse panemine legendile eesti noorgeeniusest tuli neli aastat hiljem, Noor-Eesti koguteoses «Võitluse päevil» (1905). Gustav Suits nimetas seal avaldatud artiklis Petersoni meie esimeseks luuletajaks. «Laulja», millest siingi katkend omaaegses kirjaviisis, ilmus Noor-Eesti II albumis 1907. Saatesõnas luuletustele ja katkenditele Petersoni «Päevaraamatust» kuulutab Suits: «...tema oli meie esimene eelkäija, tema oli esimene «noor-eestlane».»